Öine jää

Tegelikult mitte päris öine, aga oli pime ja öö lähenes. Kõik algas sellest, et eelmise aasta lõpupoole sai käidud skautimas ja tulemuseks oli teadmine potensiaalsetest vertikaalsetest jääliinidest. Aegajal on jälgitud ilmateadet ja kaugelt seinale pilk peale visatud, aga nüüd viskas üle ja ajasin pundi kokku. Õhtul peale tööd ja lastega arsti juures käimist viskasin asjad autosse ja kimasin treffpunkti. Seekord lähenesime ülevalt poolt ja peale seda kui ma olin seltskonna valesse kohta juhatanud, pikalt läbi lume sumbanud ja kraavi ületuskohta otsinud jõudsime õigesse nurka.

Baasiks sai ühe pajuvõsa ja vana betoonist aiaposti tasakaalustatud aasake ja sealt siis laskumine tundmatusse. Jää oli täiesti kuiv, kergelt purikaline, aga piisavalt paks, et normaalselt ronida. Ühes kohas oli küll väikene vahe sees, aga muutiski nati huvitavamaks ja tekitas tasakaalu hoidmise koha, et pikalt sirutatud saaks.
Mulle jäi siis au esimesena ronida ning ega ei kurda. Alumine jupp 3m lihtne, kuid siis oli üks meeter poolteist ilma jääta ja sealt pidi kuidagi ilma pea kohal olevaid purikaid alla toksimata üle saama. Kõigepealt jalgadega piisavalt üles astuda, et püsti tõustes ulatuks kirkat ülemise jää külge äsama. Löögid pidid aga olema kerged, sest purikas kõmises kaunis õõnsalt. Hilisematel ronimistel oli ees olevate aukude tõttu juba palju lihtsam ronida, aga esimesel korral oli august üle saades kätes pinget rohkem, kui tohiks. Eks põhjuseks soojenduse puudumine, oskamatus kirkadega ringi käia (ikka veel) ja pisuke kartus kah, mis omakorda sunnib kirkasid sügavamale tampima.
Kokku on jää kõrgus kuskil 12-13m kanti millest viimane meeter ehk oli astmeline.
Teist korda sai tehtud paremalt küljelt, kus auk vähe pikem, kuid seinal oli mingi õhukene jääkirme, kuhu sai jalgu toetada ning külje peale koormates sai purika taga kirkat hoida.
Ja siis veel natuke ja oligi kojuminekuaeg käes.

Eriline asja juures oli loomulikult ka see, et ronimine toimus pealampide valgel. Kui aga korralikult järgi mõelda, siis ega eriti vahet pole küll. Vähemalt minu lambiga on haardeulatuses kõik kenasti näha ja saab ka natuke kaugemate asjade kohta infot. Keeruline oli ainult alguses õige koha ülesleidmine. Järgmise korra tarbeks sai õige liginemistee üle kontrollitud ja ka üks teine jää koht maamärgiga paika pandud. Väo karjäär ootab meid tagasi.

Ahjaa, kui külma ilmaga pilti teed, siis ära samal ajal hinga.