100+ kajakiga ehk Gauja maraton

Võtsin ennast lõpuks kokku ja käisin ära 100km kajaki maratonil. Toimus see Lätis ja jõeks oli Gauja ehk siis eestlaste seas tuntud kui Koiva jõgi.

Start Valkast 9km kauguselt suht suvalisest kohast metsas. Öösel autoga sinna jõudmine muidugi oli juba omaette üritus. Ja arvestades seda, et õhtune söök piirdus vaid mõne pelmeeniga, mis suutsime Viljandis kohalikest puupüsti täis pubis manustada ja vähesest magamisest ja kesisest hommikusest sättimisajast ja piskust pudrueinest oli tunne stardis suhteliselt normaalne.

Kõik enne starti oli muidugi kiire-kiire, Ja ma peaaegu et oleksin jõudnud kõigi teiste startijatega samaaegselt udjama hakata, aga meil oli tiim. Noh et pidime kahekesi koos sõitma ja Sibulapoiss ei jõudnud õigeks ajaks valmis.

Kui põlled peal ja tüür vees, saime liikuma nii minut-paar peale ametlikku algust. Aga mis loeb see väikene kadu, kui ees on ootamas kümmekond tundi.

Esimesed kilomeetrid olid tuimad. Õlad naksusid ja ei olnud üldse veel valmis, aga rahulikult tehes muutusid liigutused sujuvamaks ja mingit jama ei tekkinud.

Eesmärke oli mitu, millest esimene oli juba sooritatud. Meelitasin lisaks endale veel kellegi seda värki proovima. Teine eesmärk oli sõita koos, et kumbki end üksikuna ei tunneks ega igavuse kätte ära ei kõngeks. Etteruttavalt peab ütlema, et ka see sai enamvähem täidetud. Minul sai küll aegajalt vee silitamisest kõrini ja tegin ka mõned tõmbed vahele, aga eks siis sai jälle järgi oodatud. Positiivne oli muidugi see, et sain rohkem süveneda tehnikale ja keha ja käte hoiakule, kui täiega tõmmates. Negatiivne aga see, et pidin kauem aega paadis istuma.

Kolmas eesmärk oli teha nii, et me mõlemad sõidaksime raja kontrollaja sees läbi. Ka see sai tehtud, kuigi esimene kolmandik oli kahtlusi vahepealsesse kontrollpunkti õigeaegselt jõudmise suhtes. See oli 37 km peal ja ette nähtud 5 tunnist ja 10 minutist jäi veel õnneks 30 minutit varuaega.

Eesmärgiks võiks lugeda ka soovi saada "hea" lõpuaeg, aga see jääb mõneks teiseks korraks. Seekord kulus 14 tundi ja 24 minutit, mille sisse jäi kaks kergendus- jalasirutuspeatust, üks söögipeatus ja üks lambiotsimispeatus.

Sõit ise oli tegelikult tore. Sai näha kuidas läti jõeäärsed paistavad ja kuidas elu kulgeb. Alguses aeglase vooluga rahulik jõgi, Strenci kohal oli 10km ulatuses ka kiiremat voolu mõne väiksema kärestikulise kohaga.

Siis jällegi rahulik jõgi kuni Valmierani, kus oli lühidalt nati teravam koht ja püsti pandud slallisõidu väravad. Edasi oli kõik suhteliselt lame ja vaikse vooluga, aga vaheldust pakkusid aegajalt mööda libisevad kõrged järsud liivakaljud. Mõneti kollased, mõneti punased. Mida lõpu poole, seda kõrgemad ja suursugusemad. Ühes kohas avastasin, et liivakivisse oli kraabitud sõna "ESTONIA".

Üks selle jõe omapärasid kindlasti põhjavormid ehk siis liivamadalikud ja järsud üleminekud madalalt sügavaks ja seda nii piki kui ristijõge. Kogu aeg pidi jälgima, et sõidad sügavas vees, muidu võttis hoo maha ja manööverdamine muutus väga tuimaks. Üldiselt sõitsin nii, et svert oli mõne sentimeetri võrra väljas, siis hoidis lihtsamini kurssi, kuid lubas veel suht lihtsalt suunda muuta.

Kuskil 15-20km enne lõppu sai päikesevalgus otsa ning edasi tuli rabeleda käsikaudu. Tähendas see seda, et silueti järgi vaatasid, et kaldasse ei põruta ja kui aer põhja kraapis, siis said aru, et oled madalikule liiga lähedal ning tuli rohkem väliskurvi poole hoida. Lambist oli kasu vaid niipalju, et kui kajakiga kuskile otsa põrutasid , siis lülisid valguse sisse, vaatasid lähiümbrust ja vett ning said aru, kui hull asi on. Üldjuhul sai siis selgeks, kas oled otsa sõitnud

• saarele
• puurondile/kännule
• madalikule

Ja siis rapsid end lahti, ja kustutad tule. Mina vähemalt ei saanud lambiga sõita, sest siis nägin vaid lambivalgust ja ei saand ööd ega mütsi aru, kuhupoole see jõgi läheb. Ehk oleks nokamütsist abi olnud.

Eelnevalt kodus kompileeritud ja välja prinditud kaardist oli tohutu abi. Esiteks oli endal kogu aeg mingi lisategevus, mis hoidis meeli ühesugusest liigutusest nüristumast. Teiseks ei oleks ette kujutanud, et kuidas ma oleks teadnud, kuskohas on lõpp, kui mul puudub info oma asukoha kohta. Kohutav moraalilaks oleks olnud teadmatuses aerutada.

Tegelikult aga oleks pidanud lätakad ise sellise kaardi kokku klopsima ja allalaetavaks tegema. Minu üllitisel mõõtkava sutsu suurem, kui 1:100000 ja selle järgi oli enamvähem talutav liikuda Vahepeal ei suutnud küll kaardi ja päriselu jõnkse kokku viia, kuid antud juhul polnudki see nii tähtis. Cutoff on küll kaardil sutsukene valesti märgitud.

Ametlik leht: http://www.laivas.lv/temas/pasakumi/289774/

Ja kaardi tegemise käigus leidsin tiptop kaardisaidi, kust läti kohta väga head kaardid saadaval. Jääb vaid loota, et tulevikus ka Eesti kohta midagi analoogset tekiks.