Jalad surid ära ja avastasin istmiku külgedelt enda jaoks jälle uued lihased. Huvitav miks ma küll iga kord, kui vähegi pikemale kajaki sõidule lähen leian oma kehast uued lihased, millest mul varem aimugi pole. Ju ma ikka midagi valesti teen.
Igatahes Paatsalu maratoni 18 km pikkusel rajal esimene ots vastutuult ja ristilainet. Otse mõlamine oli katsumus. Ei saa kohe kuidagi kogu kehaga tõmmata, sest nii kui jalgadega pedaale trügima hakkan, tõmbab paadi nina siia või sinnapoole.
Saarte taga sõites oli tuul ja laine peaaegu küljelt ning siin avanes hea võimalus proovida sverdi regullimist. Peab nentima, et alguses olin küll kahtlev, kuid tõesti on võimalik sverdi sügavusega kajaki suunahoidmist reguleerida. Peamine on pihta saada, kuhu poole pean slaiderid liigutama ja kui palju seda teha tohib.
Viimane ots oli peaaegu pärituult, aga mitte päris, sest laine loksutas paati pidevalt paremale ja proovisin mis ma proovisin, sverdiga täiesti õigeks ennast sättida ei suutnud. Ei tea, kas nati suurem või rohkem välja ulatuv svert aitaks? Igaljuhul jäi tunne, et nati oleks veel vaja taguotsa stabiliseerida.
Lõpp saabus 2:15:38 stardist hiljem ja oma klassis seal kuskil keskel ehk 18 koht (kokku 37). Üldkokkuvõttes aga 39-s paat (kokku ~70).
Kõige hullem ei ole, kui arvestada suve jooksul läbitud väheste kilomeetrite hulka. Ja imepisikest laines sõitmise kogemust.
Pisikese hingevärinaga mõtlen eelsesivale 105 km läbimisele koival. See juba vähem, kui 2 nädala pärast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar