Hea päev

Mõnikord on kohe hea päev. Ilm on kena ja õigel ajal on tööl natuke rahulikum mistõttu on võimalus natike pikem lõunapaus teha. Seekord oli mul ka köieotsa hoidja ja kuna kõik nii hästi laabus, siis sai proovitud vähe mõnusamaid radasid.
Aga alustama peab kergemast, seega järjekord paremalt vasakule.
Esimene soenduseks, teine selline juba midagi korraliku liini laadset. Eriti, kui parempoolseid suuri astmeid mitte kasutada.

Peale pisikest puhkust korralikult negatiivse algusega kolmas. Või noh mitte ainult algusega, vaid poolel rajast olid jalad kuidagi mittetoetavas asendis. Küll aga oli erinevalt mõnest varasemast korrast tunne, et suudan juba natuke ka jalgu peast kõrgemale tõsta ja seeläbi progressi saavutada. Mäletan veel selgelt üht jalad ülepea jääronimise üritust, mis nägi kõrvalt vaadates ilmselt üsna armetu välja. Igatahes on jalatöö nati paremaks läinud, mis aitas mind ka selle raja lõppu.

Peale pisukest keskendumist otsustasin üle tüki aja proovida vana tuttavat pragu. Aga et kõik oleks korrektne, võtsin asja kohe õigest otsast ja alustasin prao algusest ehk siis otse alt mitte vasakult ringi. Esimene ots on ikka väga negatiivne ja jalgadega on keeruline midagi pihta hakata, aga jällegi oli hoopis teine tera tõsta jalg üles ja otsida kannale või külgmisele kassikihvale serv, millega natikene kehakaalu kätelt ära nihutada või nati keha ülespoole sikutada et kirkaga järgmise nukini ulatuda. Just täpselt nii palju mul see õnnestus, et jõuda negatiivsest osast üles keskmisele eendile, kus sai kergelt käsi raputada.
Viimasest eendist on mul mitmeid raskeid mälestusi, mistõttu oli sealt suhteliselt vähese punnimisega üles saamine siiski natuke pettumuseks. Küll aga oli mul hea meel, et tol päeval sain kontosse kaks head liini ning kogemust negatiivsuse ronimisel.

Nüüd on vanad võlad ronitud ja aeg uutele pragudele/seintele kolida.