Esimene ohver jõejumalale

Kui taevast enam midagi alla ei tilkunud, tõusis rinnus kihk midagi teha. Jätsin siis naise ja lapsed maha ja läksin paati loputama. Seekord oli mul õigel hetkel meeles ja krabasin katlamajast ka ühe sae moodi asja kaasa.

Seiklus algas hetkest, kui keerasin Tartu mnt pealt maha ja üritasin väikeste põlluteede abil õigesse kohta jõe äärde jõuda. Lisaks sellele, et heinamaad olid vee all, oli ka tee vett ja muda täis. Peaks vist maasturi peale mõtlema. Autosõit lõppes suht sopamülkas, aga õnneks paistis jõgi juba lähedalt.

Vett on palju, ikka tunduvalt rohkem, kui eelmistel kordadel. Suve jooksul on aga ka palju risu jõe peale jäänud ning ellmine kord läbitav takistus oli nüüd nii tihkelt kinni, et pidin ringi tassima. Edasine oli tänu kõrgele veeseisule paremini läbitav ja mõnes kohas kasutasin ka saagi, et läbipääsu tuleviku mõttes veelgi paremaks teha. Kuni ühel hetkel jõudsin läbimatu tõkkeni.
Kõigepealt saagisin läbi ühe palgi, aga see ei mõiganud, siis sakutasin nati ja saagisin veel, et ava tekitada. Juhtus aga nii, et midagi andis järgi ja olin solpsti vees. näpud leidsid õnneks kuskilt roikalt tuge ja hetkega meenus puusanõks, mis mind veepiirist ülespoole aitas. Käes olnud saag aga oli rabinas jäänud jõejumalale andamiks. Loomulikult oleks olnud mõistlik saele eelnevalt nöör taha ühendada, aga eks siis järgmine kord ja järgmise saega. Väänasin kindad natuke kuivemaks, manööverdasin end voolus ja kitsastes oludes ringi ja udjasin tuldud teed tagasi.

Kui olin juba lõpusirgele jõudnud panin tähele, et talv hakkab tulema, sest õhus on vaikus. Ei mingit ritsikate siristamist või lindude vadistamist. Keegi ei krabista põõsas ja isegi tuul ei sahista puulehtedes. Ainult aerult tilkuva vee helin ja kaugusest vaikselt kostuv teemüra segab täielikku vaikust. Istun veel mõned minutid ja kuulatan vaikust. Vool kannab vaikselt ja ei pane läbiligunenud riideid tähelegi. Nüüd on juba päris pime ja peab hakkama kodu poole minema. Autosse pakkimine toimub lambivalgel. Mõnus.