Parim paik Eestis

Kui ma seda reisi planeerisin oli mul kõrval oleva pildi jagu infot ehk siis aimasin enamvähem kustkohast oleks võimalik mingit ronimist teha. Igaksjuhuks vedasin mingi märgi maha jätmiseks ka kerged võimalike liinide jooned. Lootus, et midagi neis tehtud saab ei ole küll suur, aga päris maha kah ei matnud.

Laupäeva hommik algas vara, aga hoolimata sellest jõudsime kose alla alles suts enne 12. Ja siis läks veel ilmatu aeg, et ülespoole mingi jaam ja köis saada.

Jää iseenesest oli võimas. Vähemalt Tallinna külje alt pärit inimestele. Keskel suur purikahunnik, vasakul purikakardin ja paremal täies pikkuses olev vertikaalne jääsammas. See viimane oli ka kõige ronitavam asi ehk siis ümmarguselt 20m püstloodis jääd.

Tol päeval sain aru, et ega ma tegelikult ikka jääd ronida ei oska. Või siis on vormis mingi totaalne madalseis, sest punnisin ja punnisin, aga õiget asja ei tulnud. Käed väsisid kiirelt, jalad ei pidanud ja tunne oli nigel. Parimal korral jõudsin ülemisest otsast mõne meetri kaugusele.

Aga keskmisel osal, mis "vähe" laugema profiiliga sai puurimist proovida. Esimene ots meeletult kõva jääga, kuhu kirka hästi sisse ei tahtnud minna, aga mida edasi, seda plastsemaks ja püdelamaks asi muutus. 5 meetrit enne ülemist vesist otsa haukas puur 5 sendi ulatuses jääd ja ülejäänud mingit pehmet asja. Väga usku ei olnud ja lisaks sai pandud veel sling ümber vägagi kahtlase purika. Jaamast ülespoole koosnes mägi vaid õhukesest koorikust ja selle all olevast vesisest lumest. Kirka oleks võinud üleni sinna sisse tampida. Kuidagi aga sai toetuspunkte leida ja koormata ning jõudsin servani.

See viiv, mis ma üle serva piilusin tähendas minu jaoks korralikku dushi, aga nägin siiski ära mis on jäämäe tipu sees.

Ronimise poolest oli see trett lihtne, aga julgestuse ja tingimuste koha pealt nadi.

Lõpus kui oli selge, et keegi enam ronida ei viitsi/jõua/taha tegime filigraanse exiti. Väljusime august ringiga kose tagant ja mööda vasakut serva purikast üles ja mööda lumist nõlva trepini. Nii nagu üks köiskond liikuma peab, korralikult köies ja julgestuses.

Päeva lõpuks oli selgelt aru saada, et keskmine jääkuhil on meie seal veedetud aja jooksul oma 30-40 senti kõrgemaks kasvanud. Järgmiseks nädalavahetuseks on kindlasti ülemise otsaga koos ja konsistents tunduvalt stabiilsem.

Kodus olin oma kehvast tulemusest nii löödud, et saagisin labidavarre pooleks ja riputasin tuppa üles. Selgus, et poolteist minutit ripppumist on suhteliselt maksimum, millega hetkel hakkama saan. Haletsusväärne.