lumest ja ankrutest

Käesoleval hooajal on tavapärastele jaamadele lisandunud lumeankrud. Mõnes kohas lihtsalt on lund nii palju, et sealt alt midagi muud mõistlikku välja kaevata on kaunikesti tülikas. Teises kohas on ümbrus lage ning lumi on suht ainuke võimalus.
Lumeankur oma olemuselt on piluga auk lumes, kuhu on mingi ballast sisse pandud ning nööriots pilust välja toodud. Ankru tugevus on loomulikult otseselt sõltuv lume tihedusest ning ballasti kujust ja suurusest. Edukalt olen kasutanud ülaköie temaatikas lauajuppi ja kivikamakat, aga seda lihtsalt kõhutunde põhjal, et tundub nagu töötavat. Jutte räägitakse ka lund täis topitud sokist ja muudest ebatavalistest ja hädapärastest vahenditest. Tegelikku infot aga kui tugev üks lumeankur on ma ei tea.
Noh seoses ühe teise tegevusega sai siis miskit proovitud.

Ankruks sai puutumatusse lumme kaevatud auk sügavusega nii peaaegu meeter. Ühte külge pilu kuni põhjani ning umb. meetri kaugusele augu servast üle pilu kirkavars, et köis kuskile sügavusse ei kaoks. Ballastiks sai seljakott, kuhu toppisime kuju hoidmiseks paar kirkat. Köie teise otsa kinnitasime tugevasse jaama ning vahepeale sai ehitatud kolme pöördega plokisüsteem. Natike köiest sikutamist ning saimegi koti lume alt kätte.

Tähelepanekud:

• Tõmme ankrule oli antud juhul ebatavalisest suunast ehk siis ülespoole, mistõttu kindlasti nõrgem vastupanuvõime. Kui ankrut teha, siis peaks jätma koormamise suunale võimalikult palju ja tihedat lund.
• kott koos kirkadega püsis ilusti õiges asendis kuni lõpuni hoolimata sellest, et tal oli lihtsalt sling ümber. Kindlam oleks kindlasti teha kokkujooksev sõlm või seasõrg või miskit. Peaasi, et koormamise punkt oleks võimalikult keskel ja ei nihkuks.
• kolme pöörangu plokiga saab saatjaga kanderaami nõlvast üles sikutada ehk siis on võimalik sellega küllaltki tugevat jõudu rakendada. Tavaline ülaköie koormus jääb sellele kindlasti alla.
• kui võimalust ja vajadust, siis ei karda ma lumeankrut kasutada, kuid enne tuleb siiski lume tihedust kriitiliselt hinnata. Samuti kui kahtled, pane lihtsalt suurem/raskem ballast.
  

Lõpuks ometi üleval -- nimetu WI3

Et mitte päris häbisse jääda, oli viimase kohapealse päeva ülesandeks leida kosk mis meile allub. Loomulikult oli võimalik ka juba vana tuttav ja pipar koht valida, aga millegipärast ei meelitanud kedagi pikavõitu nõlvast üles vantsimine ning pimedas poole kose pealt laskumine.
Selle asemel viskasime pilgu peale teele sutsuke lähemal asetsevale lihtsamale ja silma järgi ka lühemale jäämoodustisele.
Sel päeval oli tuul tõusnud ning liginemine üle lageda põllu ei olnud mõnus. Tõus kose alguseni aga oli lüheldane ning ei läinudki palju aega, kui sai puurid vööle ja kirkad kätte.
Algus oli nagu väo karjääri lihtsam sein, selline kaldus ja kergelt astmeline, pärast läks lihtsamaks ehk siis nagu rannamõisa nõlval.
Esimene visang täis 50m. Viimast meetrit sikutasin täiest jõust köit julgestaja käte vahelt, et kuidagimoodi slingi ümber puu saaks upitatud ja ennast julgeks ulataks panna. Minu ülesandeks jäi kogu kamtsahkam üles julgestada ning mööda vahepealset laugemat lumenõlva järgmise jääjupi algusse juhatada. Seal sai juba ettevõtlike inimeste poolt järgmine jupp marsuuti alguse. Kui mina ükskord järgmise baasini jõudsin oli puuritöö tehtud ning oleks pidanud veel suti oma järjekorda ootama, see aga ei meelitanud väga ning võtsin ette oma alternatiivtrajektoori. Mõned puurid ja paar slingi hiljem leidsin end taas 50m kaugusel ning ees oli veel jupp ronitavat jääd. Ei muud kui baas ja julgestus.
Viimane lõik oli kurb tunne, et kosk juba lõppeb. Selle asemel, et lihtsamat rada pidi üles minna tõmbasin järgi ronijale köie just nimelt huvitavast kohast üles, et enne kuulsusrikast lõppu ka midagi teravat oleks. Teravaks ei läinud aga ei minul ega temal ning üks hetk olimegi kõik üleval ja jõime kisselli.

Laskumisele kulus 3 korda 60m ning arvestades meie suurt kampa saime siiski suhteliselt ladusalt ja kiirelt tulema.
Kokkuvõttes siis norramaalt sel aastal üks 3 köiene nimetu WI3.

Spanstinden 1457m

Eelmisel päeval tegime nati ümbruse skauti ja valisime välja oma putka taga asuva mäetipu. Juhtumisi tundus see olevat ka lähema ümbruse kõrgeim tipp ning meie majakese poolelt vaadatuna lihtsalt ligipääsetav. Hommikul minema hakates lasi esiastuja lendu geniaalse arvamuse, et ega neid räätsasid vist ikka vaja pole ja nii me alguses põlvini, hiljem reieni ja siis juba hargivaheni ning vööni lumes sumpasime. Edasiliikumine oli niivõrd aeglane, et saatsime kaks kõige vabatahtlikumat uuesti alla putka juurde, et need meile kõigile ja kirssidega tooks. Ehk siis "Räätsad siia ja kähku!" Ülejäänud selskond lõbustas end lumes aeglaselt edasi vinnamise ja põhja otsimisega. Labidat polnud, aga kirkaga sai pikapeale põhja kätte. Mõõtmistulemused näitasid tolles kohas lumiseid kaenlaaluseid.

Kui räätsad jalas, saime uuesti liikuma ja nüüd oli edasijõudmine tunduvalt reaalsem. Jalg vajus küll pea põlvini sisse, aga mitte rohkem. Järsematel nõlvadel ei saanud käia, aga sinkavonka teed otsides jõudsime vaikselt sügava lume kohalt üle. Kõrgemal, kus kallak läks järsemaks ja lund jäi vähemaks vahetasime kassid jalga ning astusime edasi. Üritasime vältida lumiseid kuluaare ning liikuda rohututte ja kivihunnikuid mööda, et ei peaks nii palju lumes sumpama. Viimases lõpus läks juba väheke laugemaks ning lumisemaks, kus oli jällegi hea räätsaga käia. Peale minu ei viitsinud aga keegi vahetada.Tipus oli kivihunnik tipuraamatuga ning kena vaade nelja ilmakaarde. Mõned pildid, kuum kissell ning allaminek. Pool seltskonnast süvendas tõusujälgi, aga teine seikluslikum pool pani otse lumenõlvadest. Paksu pehme lume tõttu jäid liulaskmised küll lühikeseks, aga mõned hüpekaga laskumised olid päris toredad ning ühest lõhest alla ronimine oli kah tore.
Päeva kontosse 1100m tõusu ja langust ning hakkama saime ümmarguselt 8 tunniga.

Kiired tõusud teepervel

Kaks järjestikust ebaõnnestumise päeva viisid mõtted mujale ja otsisime targast paberipahnast midagi lihtsamat ja lähemat. Tulemusena jõudsime Bjerkvik'ist sutsu lääne pool olevale teepervele, kus 20 meetrine suhteliselt püstine jääsein meid rõõmsalt tervitas.
Agaramatest agaramad said esimest korda proovida puuridega altjulgestust. Alt vaadates kulges raskelt, aga algus on tehtud.
Muidu aga tegime põhjusmõtteliselt ülaltjulgestuses ronimist mis mingil hetkel muutus võisturonimiseks. Kiiruse peale üles punnimise parimad ajad langesid vahemikku 1:21-2:34

Lõpus veel vähe ülesalla tiirutamist ja oma paarsada tõusumeetrit sain seepäev kätte küll. Kokkuvõttes oleks saanud sellist ronimist teha ka Tallinna külje all karjäärides, kus sein vaid sutsukene madalam tundub aga niiöelda puhkepäev koos motivatsiooni tõusuga kulus vahepeal ära küll.

Uus üritus

Kohe varakult (kui õues valgeks läks mölutasime meie veel köögilaua ääres) seadsime sammud sama kose juurde kus asi eile pooleli jäi. Esimene pitstop kohas, kus eile saladuslikult kirka kaduma läks. Sai uuesti ja veelgi laiemalt kõik läbi tuuseldatud ning lõpuks tõdetud, et ju need trollid ikka selle kõveriku ära vinnasid. Kes selle krdi varganäost trolli üles leiab võib talle minu eest peksa anda ja kirka vaevatasuks endale jätta. Õnneks oli mul tagavara kaasas ja vähe järsema kohani jõudes sai jääd toksida küll.
Seekord oli meid ühe võrra vähem ja jõudsime sutsu kaugemale. Kolmanda visangu alguses oli tunne hea ja ründasin jääd innukalt. siis aga ilmnes jällegi külmade näppude sündroom ning vähehaaval kadus ramm käsivartest ja sääremarjadest. Ühel hetkel pidin vertikaalse osa peal diagonaali tegema ning jalad kadusid alt. peale nati pikemas perspektiivis tulutut siplemist irdus ka üks kirka ning teisest kinni hoidmise jõudu enam polnud. Hetkega olin 5m allpool, põlv valus ja tujutu. Vähemalt on nüüd teada, et ka titaanpuuri peale kukkudes ei juhtu midagi halba, kui puur on korralikult jääs. Eelnevalt olen altjulgestuses maandunud vaid võõraste BD puuride otsa.
Kuidagi sain ülemise kirka kätte, ning peale pisukest mõtlemist ja sättimist hakkasin seina sisse laskumispunkti toksima. Sobivat purikat polnud näha, puuridega abalakovi tegemine jää omapära tõttu kahtlane, puuri väljakeeramist pole ma nii palju harjutanud, et see mul mägedes veatult välja tuleks nii jäigi üle toore jõuga ühest nurgast avaus läbi toksida. Õnneks oli sein osaliselt seest tühi ja sain valgevarus hakkama. Küll aga jõudis peaaegu pimedaks minna sel ajal, kui ma laskumisköit ja süsteemi seal seina peal rippudes paika sättisin. Võtan endale ülesandeks see asi korralikult selgeks õppida ja mitmeid kordi läbi teha, et poleks järgmine kord vaja jälle nuputada.
Kokkuvõtvalt sai seekord ronida kaks ja pool köiepikkust pluss see seongus ronimine, et kose alguseni jõuda. Ülespoole jäi veel üks kuni poolteist visangut. Tagantjärgi mõeldes arvan, et paarina ronides oleks üles jõudnud.

Andam kosejumalale

Esimesel ronimispäeval oli kõigepealt vaja teha skauti. Et kus ja mis ja kuidas. Sõitsime teosammul selle spansdaleni oru läbi ja vaatasime põhilised asjad üle. Oli küll koskesid. Mõned pikemad, mõned lühemad, aga kõik nad olid kuskil seal kõrgel üleval ja suurem osa neist paistsid suhteliselt jõhkrad olema. vähemalt esimeste päevade jaoks.
Valisime siis ühe tagasihoidlikuma välja ning hakkasime astuma.
Üle jõe, läbi võsa, mööda oja, mööda võsa, jälle ojal. Kuna nõlv muutus juba kaunis järsuks, siis jätsime räätsad maha ja panime kassid alla ning trampisime edasi. Mingi hetk sai eesliikujale mainitud, et "Noh see on nüüd midagi sellist Rannamõisa nõlva taolist" ja astusime rahulikult edasi. No varsti peale seda sai ka köis välja otsitud ja panime kõik ennast jutti. Mina esimesena panin aegajalt mõned puurid ja tagumine võttis need jälle välja kuni jõudsimegi kose algusse. Auto oli kuskil kaugel all ja meenutas punast sitikat. Aega oli kulunud 2 pool tundi.

Hea meelega oleks alustanud lihtsamast, aga nüüd tuli üles minna konkreetsest WI4 seinast. Koheselt sai selgeks kaks asja: Vorm on s**t ja kindad on veel s***mad. Pea iga puuri järel pidasin pausi ja soendasin sõrmi.
Ka järgnejatel oli samad probleemid ehk siis vorm ja sõrmed, mistõttu aeg muudkui kulus ja kulus. Neljanda üles julgestamise köis oli meil mingi staatiline töötlemata nöör ja see oli tolleks hetkeks juba nii kange, et shellist kohe kuidagi üksinda läbi tõmmata ei andnud. nii siis oligi situatsioon, et mina julgestasin eesronijat ning aegajalt aitasin kõrvalolijal kanget köit läbi shelli meelitada, et allpool ronijal lõtk väga suureks ei läheks.
Igaljuhul läks pundiga ja sekeldustega nii palju aega, et teise visangu lõppu jõudis kaks liiget ja sealt laskumine toimus pimeduskatte all.
Laskumise organiseerimise ajal aga parkis all meie auto juurde mingi massin ja näitas meile rohelist tuld.
Et mismõttes rohelist tuld???
Seltskonnas liikus ringi kuuldus, et üks telefon oli enesealgatuslikult rahvusvahelist hädaabinumbrit valinud ning nüüd tuldi meid päästma. No aga ega me end segada ei lasknud tulime vaikselt omas tempos alla ning varsti said ka rohelisega vilgutajad aru, et meil pole häda kedagi ning panid ajama. Aegajalt sõitsid nad küll jälle mööda ja vilgutasid meile midagi, aga midagi muud ette ei võetud. Lamedama osa peal köied kotti, poole pealt räätsad koti külge ja edasi. Ühel võsasel lõigul jäi mul kassi kihv juurika taha kinni, tegin paar uperpalli ja olin lopsti selili. Püsti tõustes selgus tõsiasi, et kahest käes olnud kirkast on alles vaid üks ning vaata kuhu tahad, puuduvat silma ei hakka. Ei lume all, ei lume peal, ei kivi ees ei taga. Isegi puu otsa ei olnud kirkateravik kinni jäänud. Kraapisime siis lähiümbruse tulutult läbi ja panime sellega paika järgmise päeva plaani.
Tagasi auto juurde jõudes oli sinna juurde nagu nõiaväel ilmunud suur plakat kirjaga "Military exercises". Hmm, ilmselt siis ei olnudki hädaabikõnet ja arvati, et keegi lihtsalt hiilib vaikselt pealampide valgel keset jääseina ja kavatseb varsti peastaapi rünnata...

Rootsi katus

Sõit rootsi oli nagu pikk autosõit ikka. Mängisime kaarte ja moodustasime sõnu. Huvitavaks läks alles Kiruna ja Nikkaluokta vahel, kui mäed hakkasid paistma ja ärevus hinge puges. Parkimisplatsil pakkisime oma seljakotid, suusad jalga ja sahinal rootsi kõrgema tipu Kebnekaise poole teele nagu 6 väikest päkapikku.
Plaan oli julge: kiirelt baasjaama, seal söögid, väike puhkamine ja öösel kuskil 2-3 paiku tipu poole teele. Tipuürituseks oli arvestatud 10-15 tunnine aken ning siis kärmelt suusad alla ja samal õhtul auto juurde tagasi ning vuhinal norra poole edasi.

Ilm oli sombune ja nähtavust väga polnud. Küll aga oli lumesaani jälg ja seda mööda me siis ajama panimegi.
19km tundus etteruttavalt kuidagi lühike distants ja mõtteis sai juba fjällstationis aega sisustada. Tegelikult aga pole matkasuusad just teab mis kiire liikumise vahend ja kui siia lisada veel kogukas seljakott ja tõrkuvad suusasidemed saame aeglase liikumiskiiruse.
mingi hetk sai kiirel päkapikul kõrini ja pani üksinda ees minema, et äkki õnnestub niimoodi varahommikuse tõusu jaoks veel valges eelskauti teha. Ülejäänud 5 päkapikku rassisid vaikselt koos edasi. Siis mingi hetk sai lõplikult otsa tööettevõtuleping atomicupäkapiku suusaklambritel. Kruvid sai õnneks talletatud ja kenasti jopetaskusse paigutatud, kuid sõitmisest ei tulnud ühe suusaga enam miskit välja. Aga solidaarsus ennekõike, seega astusid(sõitsid suuskadega) naispäkapikk ja uisupäkapikk põlvini vette ja sellele järgnes õues valitsevast temperatuurist lähtuvalt kiire ja paaniline jalanõude vahetus. Loomulikult polnud uued jalanõud enam suusaklambritega ühilduvad ning tuligi hakata jala astuma. Seepeale ei pidanud matkapäkapiku võdinalihased enam vastu ja sooja saamiseks tuiskas ta ees suuskadega minema. Eeselpäkapikk aga pidi teiste ligi hoidma, et vajadusel tema seljas olevat varustust kätte saaks.
Siinkohal peab mainima, et nati enne oli kiire päkapikk peljanud vesist ületuskohta ja otsustanud lumises padrikus räätsadega liikumise kasuks. Noh ega see kiirusele just positiivselt kaasa ei aidanud, kuid siiski oli ta kõige kiirem.
Saabus pimedus ja kebne baasjaama polnud ikka veel kuskil.
Tuul tugevnes ja lund hakkas sadama. Vähehaaval aga kindlalt muutus lumesadu ja tuul korralikuks tuisuks ning ilmaennustuse 6m/s asemel pakkus enamus päkapikke numbreid teises ja kolmandas kümnes.

Peale baasjaama tulede paistama hakkamist läks veel tund ja natuke, enne kui käega majaseina katsuda sai. Mispeale kobistasime endid mingisse majakesse ja lülitasime kõikvõimalikud radikad sisse ja üritasime endi riideesemeid vähetegi kuivemaks saada.
Diskussioon potensiaalsest (öisest)hommikusest tipuüritusest kestis kangekaelselt veel tunde, aga aina tugevneva tuule ja lõhki minna kippuva ajagraafiku tõttu sai siiski magama minna teadmisega, et pole vaja paari tunni pärast välja minna. Enne muidugi sai vigase suusa sisse uued augud uuristatud ja klamber uuesti kinni kruvitud.

Hommikuks oli tuba juba enamvähem normaalses temperatuuris. Tuul oli veel tugev, kuid mitte enam nii jube kui õhtul. igaljuhul oli ajaline aken selleks hetkeks ammu möödas ja polnud muud kui viimased toiduraasud sisse ahmida ja auto poole tagasi suunduda.
No nüüd oli peaaegu kogu tee allamäge, lund ei sadanud, varsti hakkas päike paistma ning tuul rauges iga hetkega üha leebemaks ja leebemaks. Isegi suusaklamber ei tulnud enam suusa küljest ära ja ükski päkapikk ei vajunud põlvini vette. Ega ise ei usuks, kui seal poleks olnud, lausa imeleugu.
Tagasitee kestis 2 tundi vähem ja oli füüsilise poole pealt vähemalt poole kergem.
Meie reisi esimene seiklus lõppes sealsamas Nikkaluokta parklas, kus oli alanud nati üle 24 tunni varem. Rääkimata sellest, et me ei jõudnud mäe tippu, me isegi ei näinud mäge, mida vallutada tahtsime. Aga see jätab sobivalt otsad lahti, et kunagi hiljem tagasi tulla ja uuesti proovida. Ja loomulikult talvel, sest hoolimata eesmärkide luhtumisest oli tore suusamatk ettearvamatute käänakute ja toredate juhtumistega.

käkitegu

Mõtlesin, et panen välja auhinna sellele, kes ronib ära ühe pisikese, hinanguliselt 5m pikkuse, purika. Asi küll püstloodis, aga no nii lühikest jaksavad ronida ikka päris mitmed ju.
Ja et asi veel lihtsam oleks, on lubatud kasutada ka ülaltjulgestust. Sobiv jaama koht on jää ülemisest otsast vähem kui 10m kaugusel.
Tegin ka illustreerimiseks pildi, aga ei postitanud kogu juttu, kuna ei suutnud piisavalt head auhinda välja mõelda.

Ja siis juhtus nii, et järgmisel nädalal polnudki enam purikat, vaid oli ainult katkine antenn ja vägagi lömmis käigusild endise purika all. Nüüd vahin iga päev sööma minnes ja söömast tulles, kas juba hakkab midagi uut ja huvitavat tekkima või ei.

P.S. Hiljem kuulsin, et olevat otsitud institutsiooni, kes saaks hakkama purikate eemaldamisega kõrgelt positsioonilt. Milline möödaläinud võimalus köietööd harjutada.

Love yourself first

See et ma ei kirjuta, ei tähenda, et midagi ei toimu. täna näiteks vaatasin üht multikat. Mary and Max Ega see tuli mullegi üllatusena, et joonisfilm, aga kui juba sai käima pandud, ei hakanud enam vahetama. Seekord läks hästi. Väga tore ja südamlik, aga samas parajalt kilde. Kuigi pikitud kurbade ja süngete teemadega on pakend kuidagi pehme ja krabisev. Lugu koorub iseenesest ning kordagi ei ole tahtmist kööki kommikausi järgi minna (kuigi räigeid vihjeid sellele tehakse kogu linateose ajal). Selle asemel krabistasin hoopis selle hooaja viimased piparkoogid ära, sest need olid parasjagu käeulatuses.

Nüüd igaljuhul lähen hea tujuga magama ja ehk ei ole hommikul ärgates kogu maja tuisu poolt lumme maetud ja suudan lumelabidaga auto välja kaevata ning lapsed enamvähem normaalsel ajal aeda toimetada.