Rootsi katus

Sõit rootsi oli nagu pikk autosõit ikka. Mängisime kaarte ja moodustasime sõnu. Huvitavaks läks alles Kiruna ja Nikkaluokta vahel, kui mäed hakkasid paistma ja ärevus hinge puges. Parkimisplatsil pakkisime oma seljakotid, suusad jalga ja sahinal rootsi kõrgema tipu Kebnekaise poole teele nagu 6 väikest päkapikku.
Plaan oli julge: kiirelt baasjaama, seal söögid, väike puhkamine ja öösel kuskil 2-3 paiku tipu poole teele. Tipuürituseks oli arvestatud 10-15 tunnine aken ning siis kärmelt suusad alla ja samal õhtul auto juurde tagasi ning vuhinal norra poole edasi.

Ilm oli sombune ja nähtavust väga polnud. Küll aga oli lumesaani jälg ja seda mööda me siis ajama panimegi.
19km tundus etteruttavalt kuidagi lühike distants ja mõtteis sai juba fjällstationis aega sisustada. Tegelikult aga pole matkasuusad just teab mis kiire liikumise vahend ja kui siia lisada veel kogukas seljakott ja tõrkuvad suusasidemed saame aeglase liikumiskiiruse.
mingi hetk sai kiirel päkapikul kõrini ja pani üksinda ees minema, et äkki õnnestub niimoodi varahommikuse tõusu jaoks veel valges eelskauti teha. Ülejäänud 5 päkapikku rassisid vaikselt koos edasi. Siis mingi hetk sai lõplikult otsa tööettevõtuleping atomicupäkapiku suusaklambritel. Kruvid sai õnneks talletatud ja kenasti jopetaskusse paigutatud, kuid sõitmisest ei tulnud ühe suusaga enam miskit välja. Aga solidaarsus ennekõike, seega astusid(sõitsid suuskadega) naispäkapikk ja uisupäkapikk põlvini vette ja sellele järgnes õues valitsevast temperatuurist lähtuvalt kiire ja paaniline jalanõude vahetus. Loomulikult polnud uued jalanõud enam suusaklambritega ühilduvad ning tuligi hakata jala astuma. Seepeale ei pidanud matkapäkapiku võdinalihased enam vastu ja sooja saamiseks tuiskas ta ees suuskadega minema. Eeselpäkapikk aga pidi teiste ligi hoidma, et vajadusel tema seljas olevat varustust kätte saaks.
Siinkohal peab mainima, et nati enne oli kiire päkapikk peljanud vesist ületuskohta ja otsustanud lumises padrikus räätsadega liikumise kasuks. Noh ega see kiirusele just positiivselt kaasa ei aidanud, kuid siiski oli ta kõige kiirem.
Saabus pimedus ja kebne baasjaama polnud ikka veel kuskil.
Tuul tugevnes ja lund hakkas sadama. Vähehaaval aga kindlalt muutus lumesadu ja tuul korralikuks tuisuks ning ilmaennustuse 6m/s asemel pakkus enamus päkapikke numbreid teises ja kolmandas kümnes.

Peale baasjaama tulede paistama hakkamist läks veel tund ja natuke, enne kui käega majaseina katsuda sai. Mispeale kobistasime endid mingisse majakesse ja lülitasime kõikvõimalikud radikad sisse ja üritasime endi riideesemeid vähetegi kuivemaks saada.
Diskussioon potensiaalsest (öisest)hommikusest tipuüritusest kestis kangekaelselt veel tunde, aga aina tugevneva tuule ja lõhki minna kippuva ajagraafiku tõttu sai siiski magama minna teadmisega, et pole vaja paari tunni pärast välja minna. Enne muidugi sai vigase suusa sisse uued augud uuristatud ja klamber uuesti kinni kruvitud.

Hommikuks oli tuba juba enamvähem normaalses temperatuuris. Tuul oli veel tugev, kuid mitte enam nii jube kui õhtul. igaljuhul oli ajaline aken selleks hetkeks ammu möödas ja polnud muud kui viimased toiduraasud sisse ahmida ja auto poole tagasi suunduda.
No nüüd oli peaaegu kogu tee allamäge, lund ei sadanud, varsti hakkas päike paistma ning tuul rauges iga hetkega üha leebemaks ja leebemaks. Isegi suusaklamber ei tulnud enam suusa küljest ära ja ükski päkapikk ei vajunud põlvini vette. Ega ise ei usuks, kui seal poleks olnud, lausa imeleugu.
Tagasitee kestis 2 tundi vähem ja oli füüsilise poole pealt vähemalt poole kergem.
Meie reisi esimene seiklus lõppes sealsamas Nikkaluokta parklas, kus oli alanud nati üle 24 tunni varem. Rääkimata sellest, et me ei jõudnud mäe tippu, me isegi ei näinud mäge, mida vallutada tahtsime. Aga see jätab sobivalt otsad lahti, et kunagi hiljem tagasi tulla ja uuesti proovida. Ja loomulikult talvel, sest hoolimata eesmärkide luhtumisest oli tore suusamatk ettearvamatute käänakute ja toredate juhtumistega.