Lõpuks ometi üleval -- nimetu WI3

Et mitte päris häbisse jääda, oli viimase kohapealse päeva ülesandeks leida kosk mis meile allub. Loomulikult oli võimalik ka juba vana tuttav ja pipar koht valida, aga millegipärast ei meelitanud kedagi pikavõitu nõlvast üles vantsimine ning pimedas poole kose pealt laskumine.
Selle asemel viskasime pilgu peale teele sutsuke lähemal asetsevale lihtsamale ja silma järgi ka lühemale jäämoodustisele.
Sel päeval oli tuul tõusnud ning liginemine üle lageda põllu ei olnud mõnus. Tõus kose alguseni aga oli lüheldane ning ei läinudki palju aega, kui sai puurid vööle ja kirkad kätte.
Algus oli nagu väo karjääri lihtsam sein, selline kaldus ja kergelt astmeline, pärast läks lihtsamaks ehk siis nagu rannamõisa nõlval.
Esimene visang täis 50m. Viimast meetrit sikutasin täiest jõust köit julgestaja käte vahelt, et kuidagimoodi slingi ümber puu saaks upitatud ja ennast julgeks ulataks panna. Minu ülesandeks jäi kogu kamtsahkam üles julgestada ning mööda vahepealset laugemat lumenõlva järgmise jääjupi algusse juhatada. Seal sai juba ettevõtlike inimeste poolt järgmine jupp marsuuti alguse. Kui mina ükskord järgmise baasini jõudsin oli puuritöö tehtud ning oleks pidanud veel suti oma järjekorda ootama, see aga ei meelitanud väga ning võtsin ette oma alternatiivtrajektoori. Mõned puurid ja paar slingi hiljem leidsin end taas 50m kaugusel ning ees oli veel jupp ronitavat jääd. Ei muud kui baas ja julgestus.
Viimane lõik oli kurb tunne, et kosk juba lõppeb. Selle asemel, et lihtsamat rada pidi üles minna tõmbasin järgi ronijale köie just nimelt huvitavast kohast üles, et enne kuulsusrikast lõppu ka midagi teravat oleks. Teravaks ei läinud aga ei minul ega temal ning üks hetk olimegi kõik üleval ja jõime kisselli.

Laskumisele kulus 3 korda 60m ning arvestades meie suurt kampa saime siiski suhteliselt ladusalt ja kiirelt tulema.
Kokkuvõttes siis norramaalt sel aastal üks 3 köiene nimetu WI3.