Kohe varakult (kui õues valgeks läks mölutasime meie veel köögilaua ääres) seadsime sammud sama kose juurde kus asi eile pooleli jäi. Esimene pitstop kohas, kus eile saladuslikult kirka kaduma läks. Sai uuesti ja veelgi laiemalt kõik läbi tuuseldatud ning lõpuks tõdetud, et ju need trollid ikka selle kõveriku ära vinnasid. Kes selle krdi varganäost trolli üles leiab võib talle minu eest peksa anda ja kirka vaevatasuks endale jätta. Õnneks oli mul tagavara kaasas ja vähe järsema kohani jõudes sai jääd toksida küll.
Seekord oli meid ühe võrra vähem ja jõudsime sutsu kaugemale. Kolmanda visangu alguses oli tunne hea ja ründasin jääd innukalt. siis aga ilmnes jällegi külmade näppude sündroom ning vähehaaval kadus ramm käsivartest ja sääremarjadest. Ühel hetkel pidin vertikaalse osa peal diagonaali tegema ning jalad kadusid alt. peale nati pikemas perspektiivis tulutut siplemist irdus ka üks kirka ning teisest kinni hoidmise jõudu enam polnud. Hetkega olin 5m allpool, põlv valus ja tujutu. Vähemalt on nüüd teada, et ka titaanpuuri peale kukkudes ei juhtu midagi halba, kui puur on korralikult jääs. Eelnevalt olen altjulgestuses maandunud vaid võõraste BD puuride otsa.
Kuidagi sain ülemise kirka kätte, ning peale pisukest mõtlemist ja sättimist hakkasin seina sisse laskumispunkti toksima. Sobivat purikat polnud näha, puuridega abalakovi tegemine jää omapära tõttu kahtlane, puuri väljakeeramist pole ma nii palju harjutanud, et see mul mägedes veatult välja tuleks nii jäigi üle toore jõuga ühest nurgast avaus läbi toksida. Õnneks oli sein osaliselt seest tühi ja sain valgevarus hakkama. Küll aga jõudis peaaegu pimedaks minna sel ajal, kui ma laskumisköit ja süsteemi seal seina peal rippudes paika sättisin. Võtan endale ülesandeks see asi korralikult selgeks õppida ja mitmeid kordi läbi teha, et poleks järgmine kord vaja jälle nuputada.
Kokkuvõtvalt sai seekord ronida kaks ja pool köiepikkust pluss see seongus ronimine, et kose alguseni jõuda. Ülespoole jäi veel üks kuni poolteist visangut. Tagantjärgi mõeldes arvan, et paarina ronides oleks üles jõudnud.
reede, veebruar 19, 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar