Koselt Otiveskini

Sündis plaan. Lähen Koselt jõele ja sõidan nii kaugele kui päevaga jõuan. Hakkasin pihta sellest, et tegin kaardid ja lasin end koos varustusega Kosele sõidutada.

midakõike inimestel vaja ei lähe

Kogu jõgi oli siniseid kiile ja liblikaid täis

Silla juures sättisin oma asjad süsta ning astusin vette. Esimesed 200m möödusidki mööda põhja kõndides ja paati järel lohistades. Siis läks juba piisavalt sügavaks, et sai kivide vahel ka normaalselt liikuda. Normaalselt liikumine tähendas seda, et vesi oli piisavalt sügav, ei tähendanud aga seda, et oleks saanud segamatult sõita. Iga natukese aja tagant tuli ette puurisu. Seekord aga olin ettenägelikult pannud süsta tekile sae ning enamus takistustest sai katki saetud ilma paadist väljumata. Jämedad palgid, mis ulatusid ühest kaldast teise ja ei olnud altpoolt läbitavad tuli aga ikkagi alust tõstes ja lohistades ületada. Ühes käärus oli risuhunnik nii korralik, et seal saagisin katki kaks paadisilda ja mitu puutüve enne, kui suutsin süsta enda ees rägastikust läbi pressida.  Aeg aina läks ja läks, aga järgmist asulat ega ühtki selget maamärki silma ei hakanud. Kuigi kaart oli olemas ei olnud plaaniski alguses mingit edenemist jälgida. Mõte oli ju, et esimene asulavahe tuleb poolteist tundi või siis õige natuke rohkem. Kui aga esimesed majad hakaksid paistma alles 3,5 tunni pärast sai selgeks, et mingit väga pikka sõitu ma küll täna teha ei jõua. Natukene enne Kose-Uuemõisat oli aru saada, et siin on jõge puhastatud. risu oli vähem ja suurtel palkidel oli saagimisjälgi. Õite varsti jõudsin ka turismitalu "õuele", kus ilmselt puhtama jõelõigu autor pesitseb. Tuttavana tundus saunatagune, kust on saanud xdreami järgselt loputamas ning ka mingi tööalase seminari aegu jääaugus sulistamas käia.

floora ja fauna

Peab mainima, et inimasutusest eemal on jõgi küll risusem, kuid vähem on igasugu pudeleid ja purke ja kelke ja tünne ja penotükke. Kurb oli vaadata, kui kaks poissi tegelesid jõekäärus suplemisega ja 20m eemal kõrkjates hulpis muu pudelikraami seas ka poolik värvipurk.
Igaljuhul jätkus seda lagedat jõejuppi vaid kuni autosillani ning sealt edasi oli juba sama vana risune asi. Mitte küll nii tihedalt ja nii hullusti, kuid ikkagi sõitu takistavalt. Siit edasist jõge olin jupikaupa sõitnud ka varem, seega nii üks kui teine koht ja taksitus olid tuttavad ning juba teadsin, kust servast ja kuidas peaks pugema. Veeseis oli aga varasemaga võrreldes tuntavalt langenud ning nii mõnigi lõik seetõttu kehvemalt läbitav.

Tempo tõusis ning higilõhna peale kohale lennanud valusalt hammustavad parmud hakkasid suure hoolega looduse poolt neile jagatud tööd tegema. Asi läks isegi nii kaugele, et vahepeal tassisin süsta kaldale ja pugesin natukeseks ajaks vetevoogudesse pakku. Kuna aga jõevesi oli mere ja järvega võrreldes ikkagi suhteliselt jahe, siis pold pikka pidu ning oli vaja edasi vehkida. Kaua ma vehkida ei saanud, sõitsin kuni Otiveski sillani ja jäin sinna supluskoha äärde ankrusse. Edasine jupp nimelt oleks olnud 3+ tundi pikk ning autoga praktiliselt ligipääsmatus piirkonnas. Arvestades kehtivat kellaaega tellisin endale transpordi järgi ja tsillisin niisama.
Vee peal veetsin 5+ tundi ja läbisin selle ajaga 23 km

Kirjutis sarjast "Mida tegin puhkusel"