Peale tööd oli tahtmine aerutama minna ja kuna seltsilisi polnud, siis jällegi tuli jõgi valida. Seekord sai auto lõppu ette saadetud ning ise Otiveski silla juurest sisse mindud. Seoses muutunud veeseisuga oli jõe läbitavus ka natuke halvenenud, aga polnud hullu midagi. Kust muidu läbi ei pääsenud, seal kasutasin saagi, aga suurele puhastamisele seekord rõhku ei pannud. Hoopis hullem oli aga vetikate vohamine, mis mõnes kohas oli kogu jõe laiuse ära hõivanud ning sikutas pidevalt aerust. Pikapeale tuli kätte ka õige liigutus, millega aer ilma liigse kandamita veest(vetikatest)välja tuli.
Kuna jõge puhastada ei vitsinud ja kiirustada väga ei tahtnud, siis jäi üle vaid elajaid otsida ja ümbrust nautida.
Esimene lameda sabaga elajas tuli juba varsti suure rabinaga pikast rohust pläraki vette. Kaldad on suvega nii rohtu kasvanud, et isegi loomade sissevälja käimise kohad on kõrvaliste silmade eest varjul.
Kuna ma juba enamvähem tean, kuskandis need koprad sellel jõelõigul liiguvad, siis võtsin seekord rahulikult ja vaikselt. Piilusin ikka nurga tagant, kas keegi kaldal varitseb või ninaga vett künnab. Kuid ikkagi ujus ta sindrimanahk mulle märkamatult külje alla ja virutas sabaga vastu vett. Oleks mul kaamera käes olnud, oleks tõenäoliselt selle ehmatusega vette pillanud.
Järgmine tüüp sahistas kaldarohust vette juba enne kui ma nuka tagant välja jõudsin ning mina nägin vaid mudast vett seal, kus veeldumine (veestumine?) toimunud oli.
Neljas elukas mulistas vaikselt vee all, kui mööda sõitsin ning pärast saatis veel kerge helilise lööklaine mulle saatjaks kaasa.
Kui hakkas juba päris pimedaks minema, silmasin üks hetk eespool lainekolmnurka ning oligi saabunud hetk, kus nägin elus esimest korda kopra nina. Mustas öös, musta vee taustal oli ta must nina niiii hästi näha. Tegelt ka. Hiljem nägin veel paari lainekolmnurka, aga need olid pardid, sest koprad ju tiibadega ei vehi onju?
Lisaks faunaga tutvumisele vahtisin ka niisama ringi ja ükshetk tundus puurisu kaunis tuttava näoga ning vaatasin korraks jõe põhja. No mismanäen -
saag. Väikesed pildistamis ja õngitsemistööd ning seis jõega oligi viigis 1:1
Kõige igavam lõik seekord oli kahtlemata mööda sirget "kanalit" sõitmine. Selle jupi ainuke positiivsus peitub selles, et seal saab ühtlast tõmmet harjutada. Või noh tavaliselt saab, sest nüüdseks oli pea kogu selle 5 kilomeetri pikkuse sirge vallutanud vetikad ja mingist ühtlasest liigutusest polnud juttugi. Aina laveeri vetikates otsides natukene hõredamaid kohti, kus liikumine ladusam.
Ja paarsada meetrit enne lõppu sattus ette üks luik. Õnneks valge, sest musta luike poleks ma selles mustas öös ilmselt enam silmanud. Esimese hooga liikusin vaikselt ja ta ei osanud mind väga karta. Lasi päris ligidale enne kui eemale ujuma hakkas. Igaljuhul jutustas ta mulle selle käigus midagi omas keeles ja kuna ma pole kunagi varem luige "juttu" kuulnud, siis proovisin sellest väikese helilise näidise kätte saada. Midagi isegi jäi kaamerasse, aga hetkel ei suutnud klippi lahti muukida ja üles riputada. Ehk mõnikord hiljem.
Kokku tuli siis 4 pool tundi vee peal olemist ning läbitud sai selle ajaga ümmarguselt 24 km vett.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar