Sisseelamine Bolgen'is

Esimesel päeval oli plaan teha siinsamas maja taga asuvad kosed. Hea lihtne hommikusöögi laua äärest vaadata, et kas kosed on valmis ja kuhu siis täpsemalt suunduda võiks.
Esimene linnuke siis "To menn og et foster" WI4 ametlikult 4 köiepikkust, aga meil venis viimane pikemaks, kus siis natukene koosronimist proovisime. Esimesed kaks köit lihtsamad, kus Sven'iga kordamööda ees ronisime.
Siis vertikaalne osa, mis kosele raskusastme annab ning sel korral kuiv oli. Puurile koha leidmine oli aga ikkagi keeruline, sest sein oli vägagi purikaline ning mõnest kohast ka üpriski õhuke. Siiski oli üles saamine seotud pigem psühholoogiliste, kui nõrkuse või kehva tehnika tõketest ülesaamisesga.
Igaljuhul lahti ei kukkunud, käed pikaks ei veninud ning sõrmed jäid kah täitsa alles. Lõpuosa siis jällegi lihtsam, kus mõlemad natukene ees saime ronida. Viimase köiepikkusega siis nagu mainitud tegime koosronimist, et ühe üleliigse baasi ehitamisest hoiduda. Kõik tundus laabuvat, kuigi minul kui järelronijal tekkis mõnel juhul raskusi õige tempo ehk köie pingsuse hoidmisega. Ajakulu oli ümmarguselt 50 minutit köiepikkuse peale, mis polegi kõige hullem, aga ega seal midagi hõisata kah pole.
Tagasi alla jõudsime 5 laskumist ja tund hiljem, mis jättis meile siiski napilt aega veel ühe raja ronimiseks.

Kosk nimega "Bolgen" on WI3 raskusega ning täpselt sama pikk kui eelnevalt ronitu. Aega oli meil jäänud aga vähem, kui juba kulunud ning seetõttu oligi õige hetk teha üks korralik koosronimise harjutus. Võtsin enda kätte kõik kaasasolevad puurid ja lindid ning panin minema. Puure panin nii harva kui võimalik , kuid ikkagi hakkasid nad varsti otsa saama.
Õnneks sain poole peal meie teiselt parasjagu laskuvalt tiimilt natukene puure laenuks ning jõudsin täpselt puuride otsasaamise hetkeks kuskile kolmanda köiepikkuse kõrgusele mugava julgestuskohani puu juures. Ajakulu täpselt tund.

Kui nüüd natukene koosronimisest rääkida, siis mõningad tähelepanekud. Ronima peaks enamvähem ühtlase tempoga. Julgestust pane nii harva kui julged, aga piisavalt tihti, et kukkumise korral sellest abi oleks. Seda mida allpool roniv paariline teeb sa ei näe, kuule ega tea. Võid ainult köie käitumise järgi aimata ning eelnevalt kokkulepitud signaalide põhjal tuletada. Ole valmis ka raskeid kohti aeglaselt ronima ning köit jõuga järgi sikutama. Igal võimalikul hetkel toeta jalg täistallaga maha, sest ülejäänud aja oled sa kogu aeg esihammastel ja sääremarjad "kuluvad" kiirelt. Järelronija peaks kogu aeg jälgima, et köiel oleks poole meetrine lõtk sees, siis on esimesel hea ronida ja kukkumine minimaalne. enne puurini jõudmist paar kiiremat sammu, kõigepealt ekspress puuri küljest lahti, siis puur välja ja kui siis veel köis pingul pole, siis võib ekspressi ka köie küljest võtta ja vööle panna. Ja lõpetuseks kolm köiepikkust JÄRJEST ronida on ikka tüki maad raskem, kui kolm köiepikkust ronida.

Ülemise otsa tegime teistpidises järjestuses ning alla tagasi jõudsime laskuda ilusti enne pimedat.
Mõlemad need kosed olid mul ronitud juba mitmeid aastaid tagasi, ning siinkohal on võimalus võrrelda enda sooritust. Peab nentima, et siis ma olin palju rohelisem kui praegu ning ühtteist on ikka aastatega külge jäänud küll. Tempo kiirem, kindlus suurem. Ja allatulek läks ikka hulga paremini. Ja elu esimene korralik koosronimine ei tohiks kah mainimata jääda.