Maailma lõppu toksimas

Ma olen küll paljudel kordadel Rjukanisse sattunud, kuid "Upper gorge" tagumisse otsa pole ma kunagi jõudnud. Lausa häbi on. Seekord sai see viga parandatud, kuid kahjuks polnud seal olemas neid kurikuulsamaid koskesid, mis tegijamaid ronijaid sinna meelitavad. seda kollast teepakikest pidasin silmas.

Selleks ajaks, kui meie õige allatuleku koha üles leidsime ja koskede juurde jõudsime olid itaallased juba esimese sihtmärgi hõivanud. Seega ei jäänud muud üle, kui kohe sealsamas kõrval asuvale "Verdens Ende" nimelisele jääle trügida.
Raskusaste WI5 tuleneb esimese otsa purikast, mis vähemalt sel korral oli ilmselt lühem/lihtsam. Puurid läksid suures joones kohtadesse, mis olin alt juba nende jaoks välja valinud ning trajektoor kenasti planeeritud raamides. Vahepeal tahtis küll valmisoleku tunne pealt ära minna, aga selle surusin endas maha.
Peale purikat üks pikk ja lumine nõlvake, kuhu keskele olin sunnitud jaama tegema. Jaam ise suht kahtlase jäämoodustise peal, aga panin igasse võimalikku lähedalasuvasse kohta ka julgestuspuure lisaks.

Teise lihtsama, kuid hästi märja köie ronis ees Sven ning seda pidime natukene koosronimisega pikendama, et baasi saaks normaalsesse kohta ehitada. Kuigi sai üritatud liikuda ja köit juhtida mööda kuivemat serva, muutusid köied ja kindad siin koheselt läbimärjaks.

Kolmas ja viimane köis oli õnneks kuivem ja ehk võibolla sutsuke raskem, kui keskmine. Midagi keerulist aga polnud ning ei hakanudki kõike puure rajale kaasa võtma. Lõpuks jagusid kõik kaasavõetud täpselt jääle laiali ning jaama sai teha üleval serval kasvava puu külge. Hakkab juba õige ronimise tunne tekkima.
Laskusime sama kose pealt abalakovitelt ning võtsime ette järgmise kose, mis selleks hetkeks oli ilusti vaba ning tervenisti meie päralt.

Rjukanfossen WI4 ametlikult 3 köit, kuid juba alt vaadates paistis lihtsam ja lühem. Esimese pikkuse ronisin ma järgi ning midagi eriskummalist sellel lõigul silma ei hakanud. Pildi pealt otsevaates paistab antud kosk alati nii laia ja võimsa ja järsuna. Tegelikult aga on jää suhteliselt lauge profiiliga ning ühtki vertikaalset juppi mulle sealt küll meelde ei jäänud. Baas oli hulka maad kõrgemal, kui topo järgi ette nähtud, aga umbes sinna olime selle ka alt vaadates planeerinud. Peab mainima, et seinal köie pikkuse arvestamine hakkab vaikselt meenuma. Teine pikkus jäi siis mulle ning oma olemuselt oli see kaljupraos oleval jääl ülespoole rühkimine. Ühes kohas oli suur kivimürakas tee blokeerinud ning sealt üle ronimiseks tuli natuke kivi peal turnida. Ülemine baas tasakaalustatud kaljupraos oleva kivikamaka ja lõhesse surutud kirka otsas. Tundus tugev küll.

Kuigi tegemist pidi olema 4 ja 5 raskusega koskedega, siis mina neid päris nii kõrgelt ei hindaks. Aga võib ka olla, et käesoleva aasta jääolud on konkreetsed kohad lihtsamaks teinud. Igaljuhul on nüüd jälle kaks uut liini kirjas.