Kahel aastal olen vaadanud ja nüüd oli nimekirjas oma koha leidnud. "Nye Vemorkfoss" WI5 ja paberite järgi 3 köit. Käesoleva aasta kohta räägitakse, et on rohkem ja püstisem jää ning seda oli ka kohapeal näha. esimene paarkümmend meetrit oli lihtsam, vaid ülevalpool möllavate itallaste alla saadetav jama peletas mind õigest trajektoorist eemale märjema ja järsema koha peale. Purika algus siis vesine, mis kindad osaliselt läbi leotas. Kuskil keskel tegin paar traaversi liigutust kuivema koha peale ja siis sealt otse üles. edasi tuli üks nn. jääpragu, kuhu olin sunnitud sisse pugema, sest ümberringi lendas jäätükke ja lumekamakaid, millega väga pihta ei tahtnud saada. Ronides sai küll mõlemale poole toetada, aga asendid üldiselt ebamugavamad, kui õigesti seina peal ronides. Pealegi oli seal jää purikaline ja puurivaenulik.
"Kättemaksuks" tegin baasi täpselt sinna, kus itallaste laskumisaas valmis oli ning nemad pidid omale alla tulles natike kõrvale uue abalakovi valmistama. Peab nentima, et mina vist küll sama asjaga nii kiirelt ja muretult hakkama ei oleks saanud.
Teine pikkus oli oluliselt väiksema tõusunurgaga, kuid kohati väga seest tühja jääga ning voolava veega. Igaljuhul leidis Sven puuridele sobivad kohad ning jõudsime mõlemad kenasti üles.
Laskumisel oskas üks köieots lahtisest jäaugust sisse vupsata ning oligi kolmandik köit supsti purika sees voolava vee sees peidus. Õnneks kinni ei jäänud.
Meie ronitud trajektoori pidi võib seda koske rahumeeli number viiega hinnata. Seal vertikaalse osa peal seistes ja puure keerates oli ikka tunne hoopis midagi muud kui eelmisel päeval sama raskusastmega purikal. Aga jää kord juba on selline, et erineb aasta-aastalt oma kuju ja tiheduse ja koguse poolest.
Aega oli, tahtmist oli ning plaan oli kah, seega kõndisime kaljunuki taha ning võtsime ette Sabotorfossen'i. See WI5 kolme köiene kosk on mul eelnevalt ronitud ning kõigele sellele tuginedes sai Sven valida. Ta valis keskmise üpriski omanäolise kaljude vahel kulgeva köiepikkuse. Minule jäi seega esimene lihtne, kus sai kiirust ja tehnikat näidata ning viimane järsem ja tehnilisem. Kui ma olin viimasest jaamast juba nati välja jõudnud, avastasin vööl paiknevate puuride vähesuse. Millegipärast oli ununenud varustuse jaotamine ning mul oli kasutada vaid 3 puuri. Kiire pilk vööle ja seinale ning sai siiski allaronimisest loobutud. Järsu koha algusesse planeeritud lintjulgestuse ehitamine läks aga kauem, kuna pidin mitu vaheseina lahti toksima ning purika ümber sain napilt tiiru tehtud kahe kaasas oleva lindiga. Edasised puurivahed venitasin natuke pikemaks, mis ühest küljest hirmutas, aga teisest küljest manitses hoolikusele ning õhutas korralikku ronimistehnikat kasutama.
Kõige hullem oli aga see, et nii kui muidu purikalises jääs oli mõni tugevam ja siledam koht, oli see juba tihedalt puuriauke täis. Loomulikult tähendas see seda, et keerata tuli ebamugavamatest asenditest ning puhastada tuli rohkem. Peab nentima, et ega mul sellel ronimisel puure üle ei jäänud.
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis vaatasin väikeste vahedega terve päev seda kanjoni vastasküljel olevat jääd ning oli vaid üks mõte: "See on nii lame ja parajalt jäine, et teha üks kerge solo". Otsus ronida "Lettvann" ise tuli ühe minutiga ja kuigi mu enda kirkade rihm oli maha jäänud laenasin ühe BD spinneri ning läinud ma olingi. Sein (õigemini küll nõlv) ise on lihtne. Ametlikult WI2 millel pikkust kolme köie jagu. Ümmarguselt 45 kraadine kallak ning igal pool leidus piisavalt jääd, kuhu kirka korralikult sisse lüüa. Kuna üheks eesmärgiks oli rõhuda kiirusele, siis mina muidugi ei hakanud väga tugevale toksimisele aega raiskama, Tegin lihtsalt nii, et endal piisavalt kindel tunne oleks. Esimesed paar minutit olid lihtsad. Kordamööda ja pikkade vahedega käed, ning jalad kogu aeg kõrgele kõhu alla ja paralleelselt. Kuskil klmandiku peal oli aga hingamine juba paigast ära ning jalg polnud enam kõige reipam. Poole peal jäin esimest korda mõneks sekundiks seisma ning lõdvestasin päkka.
Viimane kolmandik oi juba raskem. Jalad ei tahtnud pikki samme teha ning lühikesed ei tulnud enam nii kiirelt. Kätes oli aga jõudu ja särtsu veel alles mis aitas tõmmates natukene koormust õiglasemalt jaotada. Viimased 15m tuli sumbata paksus lumes ning siis tee peal väljas.
Kolm köiepikkust ja 10min. Kõike seda oleks mingil määral paslik võrrelda trepijooksuga ja kuna just nädal tagasi ma ühel sellisel käisin, siis oli hästi meeles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar