Lapsed jääl

Eelmisel nädalal sai kahjuks vaid paaril korral kirkat jäässe lüüa, ning needki vaid lastele köie üles panemise käigus. Põnnid tulevad ikka vahest lagedale jutuga, et võta meid kah ronima kaasa. Me nii väga tahame ja "Ei, meil ei hakka külm" ja "Ei, me ei väsi ära" ja kindlasti kohe "Ei, me ei hakka virisema, ausõna".
Algselt oli plaanis rohkem põnne kokku ajada ja teha midagi suurejoonelisemat, aga ilm on päris talviseks ära pööranud ning ükshaaval arvasid kõik lapsevanemad targemaks oma pesamunad soojas hoida. Niisiis, sai lihtsalt asjad seljakotti ja lapsed riidesse topitud ning minekut. Plaanis natukene matkamist ja natukene kirkaga jää toksimist.

Matkamise pool õnnestus hästi. Rongi alla ei jäänud, aga nägime teise sõidu ära. Lund oli, aga mitte ülemäära palju. Kraavis vett oli, aga kõva jääkoorik oli peal. Langused olid järsud, aga lund oli piisavalt ja sai liugu lasta. Ehk siis kõik see, mida lastele üheks toredaks talvepäevaks vaja on.

Lisaks panin ühe lühema ja lamedama koha peale veel köie üles ning proovisin põnnidele kasside ja kirkadega  jääl liikumise algtõdesid selgitada. Peale seda, kui ma ise olin haprasse ja kõvasse jäässe kirkaga augud ette toksinud õnnestus neil konksutamine enamvähem. Jalgade töö oli aga kõva jää ja mitte kõige paremini istuvate ja kergelt nüridapoolsete kassidega nigelavõitu. Kuigi poiss on 2 aastat noorem, õnnestus tal see osa ronimisest millegipärast hoopis paremini. Pole midagi, teritame kassid, harjutame ning küll hakkab tulema. Tahtmist igaljuhul oli ja soojema ilma ja paremate tingimuste puhul tuleb ka edust tingitud motivatsioon lisaks.
Ainult et see pidev kasside ja vöö peale-maha kruttimine on ilgelt tüütu. Peab ikka omale uued kassid muretsema...
Ja järgmine kord võtame supi tegemise jaoks vee kah kaasa. Seekord tekkis unustamise tõttu ilge jama ja peaeagu oleks läinud lahti see tegevus, mis sissejuhatuse kolmanda lubaduse järgi pidi olema välistatud.