ööfilm: The Long Weekend

Üks õhtu võtsin jälle filmivaatamise ette. Täiesti masendav, milliseid filme olen endale arvutisse sikutanud. Tegin mitu korda läbi protseduuri: kirjuta film plaadile, vaata esimesed 10-20 min, kontrolli IMDB-s, kas film on ikka tõesti selline saast, nagu esmamulje on, Pane plaat ülekirjutamisele.
Tsüklist aitas välja film The Long Weekend. Lihtsalt esimesed kaadrid olid kohe sellised pilkupüüdvad ja tuju heaks tegevad. Film ise siis süzeelt midagi erilist ei olnud, tavaline naistega ebakindel tüüp otsib armastust(kramplikult eelmisest kinni hoides). Hoopis omapärane oli aga kogu selle filmi ülesehitus. Väga tabavalt ja õigetesse kohtadesse näiteks oli sisse pikitud lõike nn. koduvideotest. Loomulikult oli selline käitumine filmi tegelase poolt seletatud, kuid selle liigenduse tulemusena oligi film just omamoodi vaatamist väärt. Ka ei ole midagi suurt ette heita näitlejatööle. Situatsioonid, mille sarnaseid ise ei oskaks küll välja mõelda, mängiti välja mõnusalt. Üldse oli kogu film suhteliselt ladusa ülesehitusega, lihtsalt üks tegevus viis teiseni ja mingit auku kuskile ei tekkinud. Kui peaks vaadatud filme kuskile kastidesse jaotama, siis "Mõnus koomiline väikese seltskonna film" oleks selle klassifikatsioon.
Olgugi, et filmi vaatamise alguses oli kell juba miljon ja oleks pidanud ammu voodis linade vahel olema, sai siiski linateos lõpuni vaadatud.

Pisike köietöö

Nädalavahetusel sai natuke köietööd harjutatud. Saunamajakese katuse äärelauad tahtsid värvimist ning redeliga hästi ei ulatunud. Minule kui "kogenud" turnijale polnud see muidugi probleem. Köis üle katuse, mõlemalt poolt sipsti vundamendiposti külge kinni. Vöö peale (värviga mäkerdamise kartuses panin seekord mingi vana veneaegse millest kahju pole), zumaar slingiga külge ja minek.
Tulemuseks veel üks köietöö kogemus, väikene tõrvakahjustus köiel, mõningad jalajäljed katusel (päikesepoolne tõrvapapp oli nii pehme, et pealmine puru nihkus jalaga toetamisel paigast.) ning loomulikult edukalt värvitud lauad.
Putkast hakkab asja saama. Millalgi vaja veel mõnikümmend meetrit kaabli jaoks kraavi kaevata ning terrassi ehitamisel abiks olla ning saabki hakata saunamõnudele mõtlema.

TON Saustinõmme

Seekordne metsaskäik ei olnud nii jube kui eelmine, kuid endiselt on metsas liikumise kvaliteet allapoole arvestust. ei tea, kas hakakb sügisrammestus peale tulema või mis. Rajal sai kokku tehtud umb. 15 minuti jagu vigu. 5-ndas panin mööda aia äärt valele poole, 6-ndat otsides sabistasin tükk aega tihedas kuusevõsas ringi, enne kui tagasi tee käänakule tulin ja uuesti algusest korralikult suuna peale läksin. 7-ndas otsisin punkti liiga oja ligidalt (ei fikseerinud korralikult metsa/lageda piiri) ja seega panin kõvasti mööda. Edasi tagasi sabistades sain ka mingi ilge kaikaga kodaratesse. 8-ndasse minnes kaldusin tublisti kõrvale tulemuseks pikk võsast sihti mööda turnimine. 10-ndasse läksin suhteliselt hästi, kuni viimase lõpuni, kus jällegi suunda valesti vaatasin ja õieti tihnikusse ei süstinud. 19-ndasse ei hakanud läbi tihniku trügima ja panin väheke ringiga mööda jalgrada ja lagendikku.
Lõpus selgus aga tõsiasi, et ükskõik, kui kehvalt mul rajal läks kõik selle nullis aga asjaolu, et esimese punkti olin valesti võtnud. Nimelt võtsin 45 asemel 55 mis oli pandud samasse kõrvale paralleelsituatsioonile (kaevikute ristumine). Misteha, ju ma siis vaatasin punkti peal olevat numbrit natuke hooletult. Tulemuseks vabaklass ehk ümmargune null.

Maailma külmima madri kõrgeim tipp

Et siis selline uudis EPL vahendusel: http://www.epl.ee/artikkel/353790
Kui mõned aastad tagasi lugesin raamatut "7 summits" ehk siis jutt sellest, kuidas kaks vanaldast ärimeest võtsid nõuks vallutada aasta jooksul esimestena maailmas kõigi mandri kõrgeimad tipud. Avaldas see Antarktika tipu vallutamise osa sellist mõju, et sinna on pea võimatu jõuda. Loomulikult on ajad edasi jõudnud nii transpordi kui ka varustuse koha pealt, kuid siiski on lõunapoolseima mandri vallutamises midagi täiesti erilist. On ju selline võiamlus siiamaani olnud vaid vähestel.
Jõudu ja jaksu Alarile ja Kalevile. Ja loodetavasti jõuavad mõlemad tippu ning alla tagasi ilma tõsisemate viperusteta.
Mäe kohta leiab infot googlest või näiteks siit http://www.7summits.com/vinson/vinson.htm

Maja keset metsa tehtud metsa saadustest

Viimastel aastatel olen nii siit kui sealt lugenud nii põhu kui saviehituste kohta. Erinevad veebisaidid, raamatud mis seletavad et kui odavalt ja hästi ja mõnusalt saab looduslikest toormaterjalidest mõningaid asju ehitada. Täna sattusin lapsevahiks olemsie kõrvalt vaatama Travel&living pealt ühte dokkfilmi(Grand Designs: Sussex), mis rääkis sellest kuidas mingi tüüp otsustas oma metsa ehitada oma maja. Näitas väga head lahendust, kuidas saada püsti karkass, kuidas teha seinu ning igat muud värki. Välisseintes soojustuseks põhupakid, katuse all tselluvill. Siseseinad vitstest punutud ja saviga üle tehtud. Kogu protsess ja lõpptulemus oli nii kihvt, et endalgi tekkis üha suurenev veendumus, et kui ikka enda elamisse sisse saan kunagi kolitud, siis kuskile aianurka hakkan lastele savimajakest ehitama.

Peaks hakkama vist süstemaatiliselt igast dokkanalite kavasid kammima. Viimasel ajal on mitmeid kordi kogemata hea asja peale sattumisi olnud.

Minu panus rahvarohkeimale rahvajooksule

Hommikul väntasin rattaga kohale, kuna veebilehe kohaselt pidi kohapeal olema valvega rattaparkla. Tunnike enne 21km starti seda igaljuhul veel ei olnud ning pakihoius töötavad noored sellest ka miskit asjalikku ei osanud rääkida. Igaljuhul sain oma ratta sinnasamasse pakihoidu numbri vastu ära paigutada. Hiljem teisele ringile minnes nägin läbi aia ka juba vahepeal kerkinud jalgratta parklat. Seega korraldajad olid lihtsalt natuke omadega jännis.
väikesed soojendused, valmissättimised ja varsti oligi stardi aeg. Kodust oli ka mingi 30 kroonise taskuraadio koos tuliuute patareidega kaasa haaranud, et väga igav joosta poleks. Timmisin selle Energy FM peale ja olingi valmis.
Starti võtsin enamvähem rahulikult, kuigi üritasin eespool jooksvat Ristot kätte saada. Õnnestus see alles kuskil 5km peal, kus tal vist esimene spurt otsa sai. Kuna enesetunne normaalne, siis ei hakanud hoogu eriti maha võtma ja panin edasi. Enne esimese ringi lõppu said raadio patareid tühjaks. Ikka eriline voolutarbija on see odav käkk küll. Peaks prügikasti viskama. Lisaks sellele hakkas teise ringi alguses vasak jalg üleeilset orienteerumist meelde tuletama. Siis nimelt jäi kand teipimata ja tulemusena suur villikene strateegilises kohas. Edasi pidi jooksma vasaku jalag plätsudes sest rulluvat sammu ei saanud hõõrumise pärast teha. Pärast jooksu oli lihaste järgi kah aru saada, et jalgadega on ikka väga ebasümmeetriliselt tööd tehtud. Tempo langes kah vähe ja tulude/kulude (möödumiste/möödujate) suhe hakkas negatiivse poole kalduma.
Lõpusirgel aga hea üllatus: aeg tuli sutike alla 1:40-ne ehk siis suts parem kui 5min/km. Pole üldsegi paha tulemus. Nüüd peab ainult jala(d) korda saama ja järgmised üritused juba ootamas.
Ja peale jooksu loomulikult sai lihased ühe väikese rattasõiduga maha rahustatud. Küll on hea, kui võistlused on kodust mõistliku väntamise kaugusel, pole vaja bensiinile raha kulutada ning saab enne natuke sooja teha ja pärast natuke lõdvestust.

Jackpotist jäi natuke puudu

Et siis eile oli üks äraütlemata kehva õhtu.
Hoolimata kergest vihmasabinast otsustasin siiski Tugamanni orienteeruma minna. Oli ju rataski selleks otstarbeks kaasa võetud. Ja ettenägelikult panin selle hommikul ka majja vihmavarju, et õhtul oleks hea kuiva tagumikuga sõita.
-- Maha olin aga unustanud teibi millega kannad üle tõmmata. Hüppasin peale tööd läbi ühest apteegist, seal polnud. Siblisin teise juurde, see oli hoopiski varem kinni pandud. Polegi midagi teha, otsustasin tee pealt kuskilt läbi hüpata.
-- Tassisin ratta välja ning sain selle käigus noomituse/ähvarduse osaliseks, et vaata et sa enam seda ratast siia sisse ei tassi. Keegi võib veel pahandada.... Täitsa pekkis, nagu ma oleks ilge rattavandaal.
-- Kentmanni tänavalt Liivalaiale keerates vaatasin, et satuksin autode voolus segamatult paika ning ei pannud kohe tähele, et selasamas nurga peal oleva jalakäijate ülekäigu foor läks autodele just punaseks (autod just moment enne seda veel liikusid) ning ei reageerinud seda märgates piisavalt kiirelt pidurdamisega. Tulemusena oleks ma peaaegu jalakäijale otsa sõitnud. tõsiselt vabandan, kui sa peaksid seda lugema.
-- Ratta spidokas ikka veel ei tööta olenemata väikesest torkimisest ja sudimisest. Peaks millalgi ikka põhjalikuma remo ette võtma.
-- Tugamannis vihme veel sadas ja kaartide jaoks jagatavad kiled olid loomulikult minu startimise hetkeks otsa saanud. Oli veel mingeid imepisikesi kiletaskuid, kuhu siis oma kaardi kuidagi sisse voltisin (raja peal voltisin mitmel korral ringi)
-- kohe peale esimest punkti avastasin, et vihm oli metsa alla raudnõgesed vohama pannud ning loomulikult läks minu trajektoor mööda nõgesevälju. Jalad praegugi aegajalt surisevad.
-- Metsas eksisin pehmelt öeldes ära, sest ühte punkti taga otsides olin tõenäoliselt kaardist välja jooksnud ning siis ei saanud tükil ajal aru kus olen ja kuhu edasi peaks minema. Liikumiskiirus 40 min/km on ikka karm küll. Pärast ei osanud isegi kaardile liikumistrajektoori jutti tõmmata, nii teadmatuses olin vahepeal enda asukohast
-- kordasin eelnevat eksimistegevust veel kahel korral. Suuna võtsin nagu õieti, aga õigesse kohta välja ei jõua. Ise mõtlesin välja kolm võimalust: kompass on rikkis, kompassi mõjutavad mingid maastikul olevad tegurid(magnetväli, rauahunnikud, ...) või olen ise nii kuradi mööda pannud et häbi hakkab. Kahtlustan millegipärast viimast varianti.
-- eelviimasesse punkti jõudsin samaaegselt kohtunikuga, kes selle üles korjas. Õnneks sain ikka enne märke tehtud.
-- Metsast välja saades avastasin, et kell on peaaegu miljon, võitjale kaotus on pool miljonit, vihma sajab, hakkab pimedaks minema ning ma pean elusalt ja tervelt rattaga koju vuristama.
-- Pakihoid oli loomulikult juba kokku pakitud, vaid minu kott oligi laua alla vihmavarju pandud.
-- lampi mul muidugi kaasas ei olnud, sest tõesti ei uskunud nii hilist koju sõitu. Kujutan ette, et vihmasel maanteel olin ma üks pime tomp tee ääres liikumas. Hea on, et vähemalt helkurid on mul küljes (rattal taga).
-- Ja nüüd jackpoti loosimine.... Sõle tänavast üle minnes hakkas minupoolses reas liikuv auto aeglustama just nagu mind üle lastes, kaugemas reas liikuvat ma aga hästi ei näinud ja niimoodi ebalevalt ületamist alustades oleksin peaaegu liiklusstatistikaks muutunud.
-- Kuna joogiks oli mul seekord vaid paljas vesi ning soolad kehast vihma poolt maha pestud, siis hakkasid lõpus jalad krampi kiskuma. Viimased kilomeetrid olid väga valusad sõita.
-- "Õnnelikult" kodus komberdasin kuidagi valutavate krampis jalgadega sooja dushi alla. Hoolimata pikast soojaga leotamisest oli pärast tunne nagu põhjanabal. Tunnike, hunnik sooje riideid ja liiter kuuma teed hiljem hakkas soe sisse tulema.

Täna on eneselegi üllatavalt normaalne olla. Energia oleks nagu kehast kadunud, aga muud hullu väga polegi. Homme aga peab 21 kiltsa maha jooksma. Nendesamade tossudega, mis praegu ajalehti täis topitult vannitoas kuivavad.