ööfilm: The Long Weekend

Üks õhtu võtsin jälle filmivaatamise ette. Täiesti masendav, milliseid filme olen endale arvutisse sikutanud. Tegin mitu korda läbi protseduuri: kirjuta film plaadile, vaata esimesed 10-20 min, kontrolli IMDB-s, kas film on ikka tõesti selline saast, nagu esmamulje on, Pane plaat ülekirjutamisele.
Tsüklist aitas välja film The Long Weekend. Lihtsalt esimesed kaadrid olid kohe sellised pilkupüüdvad ja tuju heaks tegevad. Film ise siis süzeelt midagi erilist ei olnud, tavaline naistega ebakindel tüüp otsib armastust(kramplikult eelmisest kinni hoides). Hoopis omapärane oli aga kogu selle filmi ülesehitus. Väga tabavalt ja õigetesse kohtadesse näiteks oli sisse pikitud lõike nn. koduvideotest. Loomulikult oli selline käitumine filmi tegelase poolt seletatud, kuid selle liigenduse tulemusena oligi film just omamoodi vaatamist väärt. Ka ei ole midagi suurt ette heita näitlejatööle. Situatsioonid, mille sarnaseid ise ei oskaks küll välja mõelda, mängiti välja mõnusalt. Üldse oli kogu film suhteliselt ladusa ülesehitusega, lihtsalt üks tegevus viis teiseni ja mingit auku kuskile ei tekkinud. Kui peaks vaadatud filme kuskile kastidesse jaotama, siis "Mõnus koomiline väikese seltskonna film" oleks selle klassifikatsioon.
Olgugi, et filmi vaatamise alguses oli kell juba miljon ja oleks pidanud ammu voodis linade vahel olema, sai siiski linateos lõpuni vaadatud.