Jackpotist jäi natuke puudu

Et siis eile oli üks äraütlemata kehva õhtu.
Hoolimata kergest vihmasabinast otsustasin siiski Tugamanni orienteeruma minna. Oli ju rataski selleks otstarbeks kaasa võetud. Ja ettenägelikult panin selle hommikul ka majja vihmavarju, et õhtul oleks hea kuiva tagumikuga sõita.
-- Maha olin aga unustanud teibi millega kannad üle tõmmata. Hüppasin peale tööd läbi ühest apteegist, seal polnud. Siblisin teise juurde, see oli hoopiski varem kinni pandud. Polegi midagi teha, otsustasin tee pealt kuskilt läbi hüpata.
-- Tassisin ratta välja ning sain selle käigus noomituse/ähvarduse osaliseks, et vaata et sa enam seda ratast siia sisse ei tassi. Keegi võib veel pahandada.... Täitsa pekkis, nagu ma oleks ilge rattavandaal.
-- Kentmanni tänavalt Liivalaiale keerates vaatasin, et satuksin autode voolus segamatult paika ning ei pannud kohe tähele, et selasamas nurga peal oleva jalakäijate ülekäigu foor läks autodele just punaseks (autod just moment enne seda veel liikusid) ning ei reageerinud seda märgates piisavalt kiirelt pidurdamisega. Tulemusena oleks ma peaaegu jalakäijale otsa sõitnud. tõsiselt vabandan, kui sa peaksid seda lugema.
-- Ratta spidokas ikka veel ei tööta olenemata väikesest torkimisest ja sudimisest. Peaks millalgi ikka põhjalikuma remo ette võtma.
-- Tugamannis vihme veel sadas ja kaartide jaoks jagatavad kiled olid loomulikult minu startimise hetkeks otsa saanud. Oli veel mingeid imepisikesi kiletaskuid, kuhu siis oma kaardi kuidagi sisse voltisin (raja peal voltisin mitmel korral ringi)
-- kohe peale esimest punkti avastasin, et vihm oli metsa alla raudnõgesed vohama pannud ning loomulikult läks minu trajektoor mööda nõgesevälju. Jalad praegugi aegajalt surisevad.
-- Metsas eksisin pehmelt öeldes ära, sest ühte punkti taga otsides olin tõenäoliselt kaardist välja jooksnud ning siis ei saanud tükil ajal aru kus olen ja kuhu edasi peaks minema. Liikumiskiirus 40 min/km on ikka karm küll. Pärast ei osanud isegi kaardile liikumistrajektoori jutti tõmmata, nii teadmatuses olin vahepeal enda asukohast
-- kordasin eelnevat eksimistegevust veel kahel korral. Suuna võtsin nagu õieti, aga õigesse kohta välja ei jõua. Ise mõtlesin välja kolm võimalust: kompass on rikkis, kompassi mõjutavad mingid maastikul olevad tegurid(magnetväli, rauahunnikud, ...) või olen ise nii kuradi mööda pannud et häbi hakkab. Kahtlustan millegipärast viimast varianti.
-- eelviimasesse punkti jõudsin samaaegselt kohtunikuga, kes selle üles korjas. Õnneks sain ikka enne märke tehtud.
-- Metsast välja saades avastasin, et kell on peaaegu miljon, võitjale kaotus on pool miljonit, vihma sajab, hakkab pimedaks minema ning ma pean elusalt ja tervelt rattaga koju vuristama.
-- Pakihoid oli loomulikult juba kokku pakitud, vaid minu kott oligi laua alla vihmavarju pandud.
-- lampi mul muidugi kaasas ei olnud, sest tõesti ei uskunud nii hilist koju sõitu. Kujutan ette, et vihmasel maanteel olin ma üks pime tomp tee ääres liikumas. Hea on, et vähemalt helkurid on mul küljes (rattal taga).
-- Ja nüüd jackpoti loosimine.... Sõle tänavast üle minnes hakkas minupoolses reas liikuv auto aeglustama just nagu mind üle lastes, kaugemas reas liikuvat ma aga hästi ei näinud ja niimoodi ebalevalt ületamist alustades oleksin peaaegu liiklusstatistikaks muutunud.
-- Kuna joogiks oli mul seekord vaid paljas vesi ning soolad kehast vihma poolt maha pestud, siis hakkasid lõpus jalad krampi kiskuma. Viimased kilomeetrid olid väga valusad sõita.
-- "Õnnelikult" kodus komberdasin kuidagi valutavate krampis jalgadega sooja dushi alla. Hoolimata pikast soojaga leotamisest oli pärast tunne nagu põhjanabal. Tunnike, hunnik sooje riideid ja liiter kuuma teed hiljem hakkas soe sisse tulema.

Täna on eneselegi üllatavalt normaalne olla. Energia oleks nagu kehast kadunud, aga muud hullu väga polegi. Homme aga peab 21 kiltsa maha jooksma. Nendesamade tossudega, mis praegu ajalehti täis topitult vannitoas kuivavad.