Saan eesti parimaks jääronijaks -- tehtud!

Laupäeval siis saabus see päev, kus sai oma võimeid kõrvutada teiste ronijatega.
Nagu ikka nöögib kodanik fortuuna mind täiega ja loosikausist vahtis mulle vastu paberilipik numbriga 1. See tähendab siis seda, et kvalifikatsioonirajale pidin ma minema esimesena ning hullult vaeva nägema, et kuskile maale jõuda. Nimelt õn esimesel kõige raskem ronida, sest esiteks on sein puutumata ja ilma aukudeta ning teiseks näevad teised sinu järgi kuidas peab või ei ole mõtekas mingit kohta ronida.
Nii ma siis mõtlesin enne nati kuidas peaks rajal käituma ning proovisin.
Ronisin alguses rahulikult nii nagu rada juhatas. Palju auru kulus jää augustamisele ning korralike asetuste leidmisele. Peale ülemist keeramist poolviltu alla ronimisel aga olin kirka kuidagi pahasti pannud ning jäätüki lahti tulemisega kukkusin ka ise alla.
Selleks ajaks oli aga etteantud ajast kulunud üle poole ning uuele katsele läksin kiirustades. Mõned augud olid nüüd küll ees, kuid aega nappis ning lõikasin raja ülemisest jupist. See aga viis mind liigselt tasakaalust välja (aste oli vist siiski liiga pikk) ning seegi katse lõppes kurvalt.
Kolmanda katse jaoks oli veel eriti vähe aega ning siis ma lausa lendasin sealt pikast astest üle, kuid aeg lõppes enne, kui piisavalt kaugele oleksin jõudnud.
Sel hetkel oli küll tunne, et siia lõppes tänane võistlus, kuid aeg möödus, järgnevad ronijad aina pudenesid ja pudenesid ning kvalifikatsioonist väljusin siiski 6-nda kohaga.
See tähendas, et saan oma oskusi ka finaalrajal proovida.
Enne muidugi korralik rajaskaut. Iga jupp korralikult üle vaadata meelde jätta ning läbi mõelda, kuhu ja kuidas kirkasid paigutada. Meelde tuleb jätta ka need kohad, kus saaks puhata ning kust kohast tuleb kiiremini läbi ronida, et end mitte liigselt väsitada.
Rada ise oli suhteliselt pikk ning kahe keerulisema kohaga. Esimene neist ülesriputatud palk, millel augud sisse puuritud ning teine päris lõpus olev negatiivne "drytooling" sein.
Finaalis osalejad aeti isolatsiooni ehk siis sa ei näinud, kuidas teised võistlejad ronivad enne kui sinu kord läbi oli. Mina olin kolmas.
Nüüd enam ajla erilist tähtsust ei olnud, vaid üks katse ja ronid nii kaugele/kõrgele kui suudad. Seega kui teed ühe vea, siis oled väljas. Pidi ronima vägagi hoolikalt.
Raja esimene lõik oli suhteliselt lihtne. Lihtsalt vaata, et jalad ikka õigetes tsoonides oleks ning kirka kogemata lahti ei tuleks. Nüüd natuke kõrvale, kus oli väga abiks käevahetusega ronimine. Millegipärast ei näinud, et eriti keegi teine oleks käevahetust kasutanud. Selleks ju neid S kujulisi varsi tehaksegi, et oleks hea ja ohutu kätt vahetada. Minul polnud küll hea kujuga vart (pole veel jõudnud teha), kuid see-eest olen nede kirkadega juba kau a roninud ja tean kuidas nad käituvad.
Nüüd tuli esimene raskem koht. Seina pealt tuli ronida rippuvale palgile, seda mööda üles ning siis teisele seinajupile. Natuke aitas siin kaasa kannakonks mille olin igaks juhuks oma kassidele külge pannud, kuid ilmselt oleksin ka ilma sealt üles saanud.
Nüüd olid käed juba natuke väsinud ja aegajalt lõdvestades tuli mööda teist seina alla ronida. Seina allosas aga oli köievahetus, et jälle järgmise külje pealt edasi ronida.
Õnneks oli köievahetuse koht pandud sellisesse kohta, kus sai õiget võtet kasutades vägagi edukalt käsi ja jalgu puhata. Keerad aga ühe jala august sisse purika taha ning puhkad käsi. Olin seal vist paar minutit enne kui edasi läksin. Enne veel kasutasin head asendit ära, et korralik kirka paigutus sättida.
Nüüd mõned sisenurgas olevad pikemad asted ning olingi drytooling seina alguse juures. Seal oli Natuke pikem tsoonide vahe ja kasutasin kirkat ka "stein pull" asendis ehk siis tera ülespoole. See andis need vajalikud lisasentimeetrid, et teise kirkaga kivini ulatuda.
Nüüd veel mõned läbimõeldud ja suurt käte jõudu nõudvad liigutused ja olekski olnud lõpp. Ütleme aga ausalt, et ega mul kuida seina peal ronimise kogemust eriti ei ole ning käed olid kah juba parajad makaronid. Pingutasin mis ma pingutasin, kuid minu laeks jäi seekord eelviimane kivi. Seal sadasin alla nagu küpse õun sügisel.
Nüüd jäi ainult üle vaadata mis teistel on vastu panna.
Ei tea, kas teistel oli kas halb päev või lihtsalt jõud otsas, aga eriti kaugele ei jõudnud keegi. Enamus pudenes alla juba enne palki ning palgist edasi jõudis vaid üks konkurent, kes seepeale kogemata kirka alla kukutas.
Seega sain kätte oma karika ka auhinnaraha.
Nüüd peab poodi minema vaatama, kas leidub miskit head. Korralikku ronimiskiivrit vist oleks vaja ja priimus poleks kah paha ja ega mõni kiirlukustuskarabiin kah paha poleks.

Peale autasustamist sai finaalrada veel kord proovitud ning nüüd kus mõned augud juba ees olid ja kogemust nati rohkem alistus rada täielikult. See oli ka väike demoronimine, et fotograaf saaks pilte teha. Enne oli ta ju isolatsioonis oma järjekorda ootamas :)

Ahjaa, võistluse korraldas Seikluspark OÜ. seal natuke juttu, tulemused ja ehk saab varsti ka pilte olema.

EDIT: Kirjutatakse SL Õhtulehes ja Eesti Päevalehes

Suusad ja lumesuits

paar nädalat tagasi oli tirtsul esimene proov suuskadel püsti püsida. Huvitav, kas 2,5 aastat on õige aeg sellise asjaga alustada. Igaljuhul saatis proovimist õnnestumine ja tibin paterdas natuke jõuluvana toodud suuskadel raja kõrval. Mõned korrad küll ka potsatas maha, kuid sellest polnud midagi.
Aga pärast läksime hoopis kelgutama. Lumekahuri tehtud künka otsast oli lõbus alla sõita. Alguses oli küll väike kartus selle sisiseva lumepilve ees, kuid see möödus kähku. Saaks aga jälle künka otsa ja alla sõita. Lõpuks olime mõlemad korraliku jääkoorikuga kaetud nii, et jope muutus raudrüü saranaseks asjaks.
Kui ainult päev pikem oleks ja tööl ei peaks käima.
Nii jääb ju pool elu elamata.

Selle talve esimene vertikaalne jää

Eile ei õnnestunud, täna proovisime uuesti. Nagu tellitult, oli ilm super. Üle kaljuserva paistis tuledes Tallinn ning ilm oli vaikne ning karge. Ja mis kõige üllatavam - meri paistis jääs olema vähemalt 50m ulatuses. Seda siis ühe ööpäeva jooksul. Täna veel eriti jää peal ei julgenud käia, kuna mõnest kohast vajus läbi, kuid homseks peaks kõik korras olema ja sanama poolt saab kenasti ligi.
Kõigepealt siis sai natuke kõrvalt ja lamedama koha pealt köiega alla mindud ja purikas üle vaadatud. Tips tops peaks ütlema. On nii paksust kui ka piisavalt laiust, et mitut liini saaks ronida. Kõrgust pakuks 10m otse üles ehk siis tallinna läheduse kõrgeim vertikaalne jääronimiskoht.
Nüüd zumaariga üles, köis õigesse kohta ja tuld. See tähendab et jääd. Või siis et kirkat.
Igaljuhul oli esimene tõus raske. Auke ees pole ja sein puhta vertikaalne. Läbi pingutuse, kuid sain sellest asjast üles. Järgmised kaks läksid juba libedamalt. Osalt juba olemasolevate aukude ja teisalt taastunud kindlustunde tõttu.
Nüüd ma olen õnnelik.
Homme testin kõigi eelduste kohaselt ära Nõmmel asuva torni.
Ja siis olen laupäeval toimuvaks võistluseks peaaegu valmis.

Sarikad ja savi

Nagu ikka lajatavad kõige sobimatumad asjad samaaegselt. Tänase tuule ja lumesajuga on meil siis plaanis sarikate pealepanek. Kohe-kohe peaks kraana jõudma ja hakkama jubinaid kohale tõstma. Õhtuks kui jälle ehitusplatsile jõuab on ilmselt juba miskit püsti. Jääb vaid loota, et asi tehakse korralikult ja s**t ilm väga palju ei sega. Ja siis läheb kiireks, sest kohe vaja ju tuuletõke ja kile kah peale laduda. Huvitav, kas peaks äkki puhkust võtma.

Samas aga saime jutule kaks krunti edasi toimetava kopamehega, et ta meile paar "kühvli" täit savi annaks. Kui meil endal vundamendi auk lahti oli, siis nägime, et meil pinnases väga ilus kollane savi, millest võimalik nii seda kui teist meisterdada. Loomulikult tuli meil see meisterdamise mõte alles siis, kui auk kinni ja savi poled võimalik enam kätte saada. Nii siis passisimegi, et saaks mõne naabri august natike. Täna maandus kaks kopatäit kollakat savi meie sissesõidu tee kõrval olevasse lumehange. No kile ikka panin enne alla. Eks näis, kui katuse peale saab ja sees juba kannatab midagi teha, siis hakkab teist natukese haaval sisse transportima ja üritab miskit valmis voolida.
Õlli küsis kah, aga ma polnud asjade selliseks pöördeks valmis ja lubasin hiljem viia. Kui ta piisavalt kaua seda vundamendi auku kaevab, siis saab ehk kätte.

Tuul, see vastik tuul

Täna hommikuks oli mõeldud väikene jääronimine. Et asi mitte igavaks ei kisuks sai plaanitud ronida seal natuke kaugemal purikate peal. Mis siis, et me polnud seal enne skautimas käinud. Küll hommikul vaatab kuidas saab.
Kohale jõudes avastasin, et maha oli jäänud vägagi oluline varustuse osa -- pealamp. Väljas oli pime ja nii ei saa ju õiget kohtagi üles leida, kust end üle serva alla lasta.
Lisaks oli veel keegi mingi suure ventilaatori käima pannud. Võiks öelda, et see oli lausa torm mis seal rannamõisa kalda peal figureeris.
Läbi tugeva tuisu ja pimeduse saime siiski kahepaele ühe lambiga kindalks tehtud, et purikad on veel natuke väikesed, et sinna peale ronima minna ning loobusime ka lihtsalt ehku peale üle ääre alla minemisest. Kuigi altpoolt oleks ehk olukorrast parema pildi saanud kui üle serva piiludes.
Tsekkisime ka tavalise ronimiskoha juurest alla, kuid seal oli nii tugev ja vastik tuul, et meri möirgas ja ei olnud mingit erilist tahtmist hakata alla ronima.
Peaaegu oleks hommik luhta läinud. Vähemalt seegi hea, et Rannamõisa sõites jäin ma ühe pika rongi taha ootama ja sain seal autos oodates harjutada bahillide ja vöö kitsastes oludes peale panemist. Osav olen.
Ja üle pika aja üks rahulik hommikukohv sai kah tehtud.

Ööfilm: the wicker man

Kohe algusest ja kuni lõpuni välja oli mul kogu aeg dejavu tunne peal. Justkui oleks seda filmi juba millalgi näinud. Kuna aga tegemist siiski küllaltki uue teosega on see ülimalt kaheldav. Ei oskagi kohe öelda, et millest selline tunne.
Kuigi IMDB annab filmile masendava hinnangu, olen siiski arvamusel, et rollid olid hästi välja mängitud ning süzee hea. Hiljem muidugi vaatasin, et tegu on küll juba kordusfilmiga ning tegevus käib raamatu järgi, kuid siiski hea. Ise hakkasin lõpplahendust kahtlustama, kui filmist oli möödas 2/3. Tegelikult oli see vist taotluslik, sest selliseid pisikesi ja justkui möödaminnes vihjeid puistati aegajalt kogu filmi vältel.
Seda filmi võib kohe täitsa vaadata.
Aga ainult korra, sest uuesti vaadates pole enam midagi oodata ja loota.

Hommik jääl

Eile hommik algas siis jälle jää peal. Peab ütlema, et iga päev on seal minig muutus toimunud. Ja ikka paremuse poole. Näiteks oli jää ala laienenud ja loomulikult paksenenud. Natuke allatuleku kohast linna poole, kus on see kurja-koera tõus, sinnagi oli juba natuke ronitavat jääd tekkinud. Seal vähe järsem, kuid all on palju varisenud liiva ja see teeb asja ikkagi madalaks ja lamedamaks.
Ja Meri... meri oli ühe päevaga jällegi 30 meetri võrra kaugemale taandunud. Hommikul polnud aega, kuid nädalavahetusel saab siis ka nurgatagused purikad üle kontrollida.

Täna on kavas natuke teistsugune jääüritus. Saab jälle üle pika aja uiskudele ja hokit proovida. Eks näis, kas litrile pihta kah saan.