Tuul, see vastik tuul

Täna hommikuks oli mõeldud väikene jääronimine. Et asi mitte igavaks ei kisuks sai plaanitud ronida seal natuke kaugemal purikate peal. Mis siis, et me polnud seal enne skautimas käinud. Küll hommikul vaatab kuidas saab.
Kohale jõudes avastasin, et maha oli jäänud vägagi oluline varustuse osa -- pealamp. Väljas oli pime ja nii ei saa ju õiget kohtagi üles leida, kust end üle serva alla lasta.
Lisaks oli veel keegi mingi suure ventilaatori käima pannud. Võiks öelda, et see oli lausa torm mis seal rannamõisa kalda peal figureeris.
Läbi tugeva tuisu ja pimeduse saime siiski kahepaele ühe lambiga kindalks tehtud, et purikad on veel natuke väikesed, et sinna peale ronima minna ning loobusime ka lihtsalt ehku peale üle ääre alla minemisest. Kuigi altpoolt oleks ehk olukorrast parema pildi saanud kui üle serva piiludes.
Tsekkisime ka tavalise ronimiskoha juurest alla, kuid seal oli nii tugev ja vastik tuul, et meri möirgas ja ei olnud mingit erilist tahtmist hakata alla ronima.
Peaaegu oleks hommik luhta läinud. Vähemalt seegi hea, et Rannamõisa sõites jäin ma ühe pika rongi taha ootama ja sain seal autos oodates harjutada bahillide ja vöö kitsastes oludes peale panemist. Osav olen.
Ja üle pika aja üks rahulik hommikukohv sai kah tehtud.