Saan eesti parimaks jääronijaks -- tehtud!

Laupäeval siis saabus see päev, kus sai oma võimeid kõrvutada teiste ronijatega.
Nagu ikka nöögib kodanik fortuuna mind täiega ja loosikausist vahtis mulle vastu paberilipik numbriga 1. See tähendab siis seda, et kvalifikatsioonirajale pidin ma minema esimesena ning hullult vaeva nägema, et kuskile maale jõuda. Nimelt õn esimesel kõige raskem ronida, sest esiteks on sein puutumata ja ilma aukudeta ning teiseks näevad teised sinu järgi kuidas peab või ei ole mõtekas mingit kohta ronida.
Nii ma siis mõtlesin enne nati kuidas peaks rajal käituma ning proovisin.
Ronisin alguses rahulikult nii nagu rada juhatas. Palju auru kulus jää augustamisele ning korralike asetuste leidmisele. Peale ülemist keeramist poolviltu alla ronimisel aga olin kirka kuidagi pahasti pannud ning jäätüki lahti tulemisega kukkusin ka ise alla.
Selleks ajaks oli aga etteantud ajast kulunud üle poole ning uuele katsele läksin kiirustades. Mõned augud olid nüüd küll ees, kuid aega nappis ning lõikasin raja ülemisest jupist. See aga viis mind liigselt tasakaalust välja (aste oli vist siiski liiga pikk) ning seegi katse lõppes kurvalt.
Kolmanda katse jaoks oli veel eriti vähe aega ning siis ma lausa lendasin sealt pikast astest üle, kuid aeg lõppes enne, kui piisavalt kaugele oleksin jõudnud.
Sel hetkel oli küll tunne, et siia lõppes tänane võistlus, kuid aeg möödus, järgnevad ronijad aina pudenesid ja pudenesid ning kvalifikatsioonist väljusin siiski 6-nda kohaga.
See tähendas, et saan oma oskusi ka finaalrajal proovida.
Enne muidugi korralik rajaskaut. Iga jupp korralikult üle vaadata meelde jätta ning läbi mõelda, kuhu ja kuidas kirkasid paigutada. Meelde tuleb jätta ka need kohad, kus saaks puhata ning kust kohast tuleb kiiremini läbi ronida, et end mitte liigselt väsitada.
Rada ise oli suhteliselt pikk ning kahe keerulisema kohaga. Esimene neist ülesriputatud palk, millel augud sisse puuritud ning teine päris lõpus olev negatiivne "drytooling" sein.
Finaalis osalejad aeti isolatsiooni ehk siis sa ei näinud, kuidas teised võistlejad ronivad enne kui sinu kord läbi oli. Mina olin kolmas.
Nüüd enam ajla erilist tähtsust ei olnud, vaid üks katse ja ronid nii kaugele/kõrgele kui suudad. Seega kui teed ühe vea, siis oled väljas. Pidi ronima vägagi hoolikalt.
Raja esimene lõik oli suhteliselt lihtne. Lihtsalt vaata, et jalad ikka õigetes tsoonides oleks ning kirka kogemata lahti ei tuleks. Nüüd natuke kõrvale, kus oli väga abiks käevahetusega ronimine. Millegipärast ei näinud, et eriti keegi teine oleks käevahetust kasutanud. Selleks ju neid S kujulisi varsi tehaksegi, et oleks hea ja ohutu kätt vahetada. Minul polnud küll hea kujuga vart (pole veel jõudnud teha), kuid see-eest olen nede kirkadega juba kau a roninud ja tean kuidas nad käituvad.
Nüüd tuli esimene raskem koht. Seina pealt tuli ronida rippuvale palgile, seda mööda üles ning siis teisele seinajupile. Natuke aitas siin kaasa kannakonks mille olin igaks juhuks oma kassidele külge pannud, kuid ilmselt oleksin ka ilma sealt üles saanud.
Nüüd olid käed juba natuke väsinud ja aegajalt lõdvestades tuli mööda teist seina alla ronida. Seina allosas aga oli köievahetus, et jälle järgmise külje pealt edasi ronida.
Õnneks oli köievahetuse koht pandud sellisesse kohta, kus sai õiget võtet kasutades vägagi edukalt käsi ja jalgu puhata. Keerad aga ühe jala august sisse purika taha ning puhkad käsi. Olin seal vist paar minutit enne kui edasi läksin. Enne veel kasutasin head asendit ära, et korralik kirka paigutus sättida.
Nüüd mõned sisenurgas olevad pikemad asted ning olingi drytooling seina alguse juures. Seal oli Natuke pikem tsoonide vahe ja kasutasin kirkat ka "stein pull" asendis ehk siis tera ülespoole. See andis need vajalikud lisasentimeetrid, et teise kirkaga kivini ulatuda.
Nüüd veel mõned läbimõeldud ja suurt käte jõudu nõudvad liigutused ja olekski olnud lõpp. Ütleme aga ausalt, et ega mul kuida seina peal ronimise kogemust eriti ei ole ning käed olid kah juba parajad makaronid. Pingutasin mis ma pingutasin, kuid minu laeks jäi seekord eelviimane kivi. Seal sadasin alla nagu küpse õun sügisel.
Nüüd jäi ainult üle vaadata mis teistel on vastu panna.
Ei tea, kas teistel oli kas halb päev või lihtsalt jõud otsas, aga eriti kaugele ei jõudnud keegi. Enamus pudenes alla juba enne palki ning palgist edasi jõudis vaid üks konkurent, kes seepeale kogemata kirka alla kukutas.
Seega sain kätte oma karika ka auhinnaraha.
Nüüd peab poodi minema vaatama, kas leidub miskit head. Korralikku ronimiskiivrit vist oleks vaja ja priimus poleks kah paha ja ega mõni kiirlukustuskarabiin kah paha poleks.

Peale autasustamist sai finaalrada veel kord proovitud ning nüüd kus mõned augud juba ees olid ja kogemust nati rohkem alistus rada täielikult. See oli ka väike demoronimine, et fotograaf saaks pilte teha. Enne oli ta ju isolatsioonis oma järjekorda ootamas :)

Ahjaa, võistluse korraldas Seikluspark OÜ. seal natuke juttu, tulemused ja ehk saab varsti ka pilte olema.

EDIT: Kirjutatakse SL Õhtulehes ja Eesti Päevalehes