xDream - Klooga

Ahjaa, xdream oli ju kah vahepeal.
Tegelt on lugu nii, et meil läks väga-väga kehvalt ja pikka juttu ei olegi tahtmist heietada. Tiimid, mis igal teisel päeval oleks meie taga, olid seekord eespool, aga eks me proovime endid parandada.

Kanuu oli veel enamvähem, kuigi 4-nda punktiga sabistasin ikka pikalt.
Jooksu esimese punktiga aga panime võssa. Ja lausa sellisesse, mida polnud kaardil märgitud. Totaalne aju kinni jooksmine. Tulemuseks jäime ilma trügimisest B-rajaga ühises punktis, sest hilinesime sinna pool tundi.
Edasine oli vaid kehva vigade parandus, sest kaugust ei osanud hinnata (+5 min), rattaralli tuli ülimalt ebalevalt, takistusraja alguses jäi ühel liikmel komposteerimata ja ta tegi koos komposteerimisega raja uuesti läbi. Mere ääres sõitsime mingit liivast rada mööda, ratastega astangust üles minekuks valisime alguses täiesti vale koha ja kirves ei tahtnud paku sisse minna.
Hästi läks vaid kivide ladumine (5-6 tellist) ja enamvähem köiega veetornist laskumine (seda me ju enne harjutasime). Coastaleering või mis ta nimi nüüd oligi läks kah normaalselt, aga mitte säravalt nagu oleks tahtnud. Mulle tegelikult meeldib väga mööda rannikukive kalpsata, kuid selleks hetkeks oli toss juba suhteliselt väljas. Silmad ja mõte jõudsid küll haarata, et kuhu jalad peavad minema, aga ...

Ja tagatipuks selgus hiljem, et olime sootuks unustanud 5 minuti reegli ning ühes punktis oli ühe pulgaga märke tegemine ebaõnnestunud. Tulemuseks veelgi kolinal tahapoole langemine.
Ja järgmisel osavõistlusel panen pulga paelapikendusega sõrme külge, sest mul kohe kuidagi ei õnnestunud ilma tiimikaaslaste abita neid punkte normaalselt märkida (kolme käe süsteem krt.)

Uue voki kõrvalmõjud

Oma uue rattaga teen ma vähem trenni. Näiteks eile tegin tervelt 10 min vähem kui vana rattaga. Ja seda täpselt sama 32km pikkuse raja peal enamvähem sama intensiivsusega sõites.
Kurb.
Aga samas peab ikka veel pingsalt mõtlema, et mis pidi tuleb käike vahetada, et kergemaks läheks ja mismoodi näppe liigutama, et sirgel maal kiiremini edasi saaks. alatasa panen valetpidi. Kui sellest üle saan teen ilmselt veel minuti paari jagu vähem trenni.
Aga sadul on "õnneks" täpselt samasugune kitsekas nagu vanal. Lausa kurvaks teeb, et vahepeal sain ka üht sobivamat proovida. Minu õnnetuseks oli aga see ainuke jubin rattal, mis praeguse mudeli võrdluses parem. Kuidas küll poest sadulat ostetakse? Et võtad 10 erinevat ja siis viid peale testperioodi 9 tükki tagasi?
Praegu igaljuhul väga ratta selga istuda ei taha. Väntan võimalusel püsti.

Tegime, aga mitte päris ära.

Hommikul varakult lapsed voodist välja pekstud, nati toitu suhu topitud, riidesse pakitud ning autosse meelitatud sai nad lõpuks poe parklas vanaemale üle antud.
Ja jõudsimegi täpselt õigeks ajaks lipupunkti (Loo asub nüüdsest vist Rae vallas). Igaljuhul järgnev tunnike möödus nii, et ei toimunudki suurt midagi, sest üks inimene jagas vaid kaarte ja infot ja prügikotte ja suure pinnimise peale saime teada, et meie peaks hoopis Jürisse minema ja sealt on ehk lootust ka prügikotte saada, kuhu metsa all leiduv staff toppida. Hiljem kuulsin, et see lipupunktis uimerdamine oli veel mitmeid sisutuid tunde kestnud. Suht jama, kui oled tulnud midagi ära tegema ning siis lihtsalt passi ja köö aega surnuks, sest keegi pole võimeline sulle järge kätte näitama.
Panime siis Jüri poole ajama ja kohale jõudes oli seis trööstitu. Saime sealt veel mõningad kotid, kuhu saaks olmejäätmeid panna. No igaljuhul panime oma prügihunniku poole minema ja peale mõningat ekslemist saabusime kohta, kus oli tee äärde lugematul hulgal autosid pargitud ja inimesi loomulikult veelgi rohkem.
Ma pole kindel, kas läksime ikka päris õiget hunnikut koristama, aga suhteliselt lähedale.
No kaasa võideldud kotid said kohe täis. Siis edasi sai suuremõõtmelisi asju konteinerisse tassitud ja siis mingi hetk sai terve tiki treiler auto tuuleklaase täis laotud ja siis kümmekond mitmekümneliitrist õli/masuudi/tökati kanistrit tee äärde sikutatud. Seda siis teeotsa esimese 30m ulatuses. Edasi sai suurema seltskonnaga koos paar konteinerit kiiruga sodi täis loobitud ning oligi varsti aeg niikaugel, et peaks vähe keha kinnitama. Kõne koordinaatorile andis kinnitust, et veel jõuame enne toitlustamise lõppu kohale.
Kohapeal (no ikka pika autosõidu järel) selgus, et toit on otsas ja tehke mis tahate. Selle peale tahtsime poodi minna ja pelmeene osta. Õnneks oli minu pesa vaid 5 min kaugusel ja seal me siis jõuvarusid taastasimegi.
Ja siis olime tublid ja läksime samasse kohta tagasi prügi hävitama. Selleks hetkeks oli tee ääres vaid mõni üksik auto, teeotsas paar tühja konteinerit, aga juba pakendatud prügi asus teeotsast tubli 100-200m kaugusel ning see tassimine oleks suht mõttetu olnud.
Korra tuli veel üks tühja konteineriga auto, mis õigesse kohta paigutatuna 10 minutiga täis sai.
Muidu aga tegelesime seal vaid rehvide autokasti loopimisega. Peaaegu et non-stop. Kuni tööpäeva lõpuni st. sest edasi enam kastiautod ei liikunud ja mis meilgi enam teha.
Nii siis jäigi vaid nukralt vaadata, kuidas väikene metsatee mõlemalt poolt paksult rehvidega palistatud ja metsaalune tuugalt prahti täis jäi.
Keegi mainis midagi suvisest maleva külaskäigust, aga tol hetkel tundus see kaunis kahtlane. Ainuke lootus oli, et mujal eestimaa pinnal kulges see koristuspäev ehk paremini, kui minu kokkupuutepunktides. Hiljem sain teada, et nii hull olukord kui meil seal Väo karjääri taga oli olnud veel kuskil harkus ja siis loomulikult ülgasel. Ise arvan, metsas käimiste järgi, et eks ikka mõnel pool mujal kah.
Aga hoolimata väga poolikust lõpptulemusest oli kasu ikkagi. Selles pole kahtlustki.

Kas või juba isiklikult tasandilt vaadates, et tiimi kokku panemisel lubasin ürituse järgselt õlut ja sauna. Sooja õlut ju keegi ei taha, vot selle pärast olin sunnitud endale keldri kaevama. Esialgu küll väikese ja ajutise, kuid kuna asi end täiega õigustab, siis nüüd tean juba millise tulevikus teen.
Ja kuna saun ilma lavata on peaaegu sama hull kui soe õlu, siis ööl enne 3-ndat maid saagisin ja kruvisin ma lõpuks ometi selle kauaoodatud lavakonstruktsiooni kokku. Lavalauad sai tegelikult lõplikult kinnitatud alles peale saunaahju tule tegemist, aga sellest pole hullu, kui õlu ikka külm on :)

Metsaradade hirm

Peale pikka uurimist ja erinevate variantide proovimist olen leidnud oma uue(kellegi vana) ratta. Nimeks suhteliselt hästi minu psühhotüübiga sobiv nimetus: Author Introvert. Masin küll juba hea mitu aastat metsaradadel sõitnud, aga tähtsamad jupid kõik vahetatud või siis heas töökorras. Kõige tähtsam on aga ratta kaal, mis käega katsudes on hoomamatu. Isegi naisuke ütles selle kohta "ühe sõrme ratas". Ütleme nii, et peale seda, kui oma vanalt saanilt igasugu jubinaid(pedaalid, sadulakott, porikad, pump, kaardialus, ...) ümber tõstsin muutus ratta kaal oluliselt suuremaks. Aga lapse abiratastega kolakas on endiselt kaalukam.
Pühapäeval saab teada, kuidas vokk ka võsas ragistamisele vastu peab. Enne aga peaks natuke uut tüüpi käiguvahetussüsteemi käe sisse harjutama. Endiste tavaliste shimano trigerite asemel on nüüd rapidrise ja dualcontrol lingid.

Teadmisi on vaja edasi anda

Vahepeal sai likvideeritud üks aasta vanune võlg ehk siis tiimikaaslastele väikene köiekoolitus korraldatud. Ei midagi keerulist, vaid sellised põhilised elemendid, mis seiklusvõistluste käigus ette võivad tulla.
Loomulikult laskumine. Alguses nii, et julgestuspunkt kuskil kaugel üleval ja väga lihtne end vaikselt köiele lasta ja tunne kätte saada. Pärast juba ülevalt kaljuserva pealt nii, et köie kinnitus jalgadega ühel kõrgusel. Ja ikka haarav julgestuseks küljes.

Teiseks mööda köit üles minemine. Alguses mööda kallakut ühe haaratsiga(haarav bäkapiks). Hiljem ühe haaratsiga mööda vertikaalset ja libedat seina mis harjutas puusanõksu. Siinkohal andsin edasi ühe väikse nipi, kui seinalt üldse tuge ei saa ja teist haaratsit pole.
Ja siis veel tõus kahe haaratsiga vabalt rippuval köiel (ilma mingisuguse seina peale toetumise võimaluseta).
Ja et asi liiga igav ei oleks siis panin lõppu veel ühe tehnilisema harjutuse vabalt rippuval köiel kahe zumaariga tõusmise pooleli jätmine ja alla laskumine ehk siis kuidas köiel rippudes intelligentselt ja turvaliselt oma liikumissuunda muuta.

Peab nentima, et kõik õnnestus peaaegu et plaanipäraselt. Oleks aega rohkem olnud, oleks veel mõned huvitavamad asjad teinud, aga ehk mõni teine kord. Jääb ainult loota, et käesoleval aastal tuleb tiimile edasi antud teadmisi ka praktikas kasutada.

Reguleerime reguleerimatut.

Sõidan mina rahulikult hommikul tööle ja aeg hakata üle tee minema.
Roheline tuli hakkas vilkuma, aga ma jõuan rattaga veel ilusti üle tee sõita. Sellega ma aga tõesti ei arvestanud, et üks ilusti puhtaks pestud pärlmuttermustas maastikuautos tüüp kavatseb tuima näoga enne jalakäiate rohelise vilkumise lõppemist ja loomulikult ka enne autodele punase tule roheliseks vahetumist gaasi anda. Õnn, et mu ratas praegu nii juust on ja pedaalile tugevamalt vajutamine vaid ketti üle viskab. Muidu ehk oleks kiiremini sõitnud ja auto alla jäänud.
Maasturioperaator aga lasi surrdi küljeakna alla ja pahandas minuga valjuhäälselt: "Kurat sa pead ju tee ületamiseks ratta seljast maha tulema!"
Ee, kas tõesti, kui ülekäik on fooriga reguleeritud? Pigem oleks pidanud mina talle käratam, et sa pead ikka enne rohelise tule ära ootama, kui reguleeritud ülekäigurajale sõidad!

Vot sellised tüübid rallivad hommikuti järve kandis pärnu maanteel.

Ära mõlast lahti lase...

Eelmisel nädalal olin audis. Suisa leviaugus, kui koolitusel olemist ja interneti puudumist nii võib nimetada. Aga see-eest sai kolmapäeval (või oli see siiski neljapäeval) üle tüki aja jälle kummipaadile õhk sisse puhutud ja väheke raftingut tehtud.
Jägala all siis, sest ega mujal eestis (Tallinna lähistel) ju sellist vetemöllu ei leia.
Kahekesi paadis ja nii 4 korda. Kõik korrad oli paat lõppu jõudes ääretasa vett täis ja hargivahel rippuvad elutähtsad organid loksusid külmas vees.
Aga see polnud veel midagi. Ühes augus nimelt toimus meil ebastandardse kaalujaotuse ja ebapiisava kiiruse koosmõjul selline asi, et uuriti järgi mismoodi see paadipõhi ka välja näeb. Õnneks hoidis käsi ikkagi nöörist kinni ja juba 200m pärast olimegi jälle mõlemad paadis.
Aga tegelikult on raftimine tore. Eriti väikese paadiga, mida laine ikka loksutab ja mida annab ka ise kuskilepoole mõlaga nügida. Muidugi kui minna kuskile tõsisema jõe peale, siis peab ka tõsisem alus olema, aga kodukamaral kõlbab minu punn küll.