Öösel laulmas

Me kõik olime seal. Ja laulsime.
Kui oli laul "Maa tuleb täita lastega" Oli meie pere noorem põlvkond matil(maa peal) siruli ja magasid õndsat und. Ka lähemas ümbruses oli sama asja näha, niiet ülesanne täidetud. Aga niikaua, kuni nad üleval püsisid, kuulasid ja vaatasid ja olid imetoredad. Oleks tahtnud mälestuseks mõne pildi teha, aga fotikat polnud.
Oleks kirjutada rohkemat, aga nii suure asja jaoks pole õigeid sõnu. On vaid tunded.

Süütu sein

Asjad on siis nüüd niikaugel. Auke on veel vaja puurida ja löökmutreid taguda, aga kivide kinnitamise poldid on otsas. Mõned kivid veel on, aga need jäävad poeskäiku ootama.
Aga süütuse kaotab täna õhtul, kui plikatirts ja sünnipäevakülalised kallale lasta.
Eks ta rohkem lastele ole, sest enda jaoks on see ikka lootusetult väike. Võibolla kunagi tulevikus kuskile teispoole maja enda jaoks suurem, aga mitte niipea.


P.S. Üks kivi on enda tehtud ja kõvasti poldiga kinni tõmmates ei ilmutanud mingeid pragunemise märke. Teine on veel, aga jällegi ootab poltide saabumist. Kui need kannatavad, siis ehk isegi õnnestub käepärastest vahenditest endale meelepärase kujuga kive nikerdada. Ootame ja vaaame, mis tänane peaproov näitab...

Mutid auku

Ma ise olen uurinud ja minu käest on mitmel korral uuritud, et kuidas muttidest lahti saada. No see probleem on kindlasti iga aiaomanikku mingil ajal vaevanud. Lausa nii palju, et käibel on igasugu nippe ja meetodeid, kuidas kurjameid kättte saada või ära hävitada. Alustades kasutatud kassiliivast ja mutipeletist, kuni autosumpsi käikudesse ühendamiseni välja.
Eile sai selgeks meie muru terroriseerinud muti kurb saatus, mis annab maailmale juurde veel ühe tõhusa mutihävitusmeetodi.
Mõned ajad tagasi sai alustatud ajapostide aukude tegemist. Laenutusest puur, ning sellega lasta maa sisse auk läbimõõduga 20cm ja sügavusega umb 1m. Kuna ilm meil siin na vihmane, siis ei läinudki kaua aega mööda, kui augud vett täis sadasid ja sellised sügavad kaevud moodustasid. Kui lastel oli konni vaja, siis sai neid sealt aukudest, ning eile siis oli lisaks konnadele ühes augus ka meie mutt.
Niisiis, kui teid tüütavad mutid, siis puurige muti käigu kohale sügav auk, ning laske sinna uppumise jagu vett sisse.
Jõhkramad tüübid võivad vee asendada põhja asetatud teravate ogadega.
Aga mina hakkan nüüd poste panema.

Öine elu piibe ja Peterburi mnt. vahel

Meile meeldib öösel matkata. Aga eelmist vees sulistamist ei tahtnud enam korrata ja seetõttu leppisime rangelt kokku, et kulgeme mööda teid ja teeme lihtsalt ühe pikema treeningu. Ja kuna osa meist ei viibinud puhkusel ja järgmine päev oli tööpäev, siis kahanes algne 12 tunnine 6 tunnise piirajaga ürituseks.
Start 21:15 Peterburi maanteelt Jägala jõe silla juurest ning suund siis mööda jõe põhjakaldale jäävaid rajakesi kagu poole.
No kohe alguses anti mõista,et kaarti ei tohi usaldada ning seal, kus kaardil oli ilus joostav rada polnud looduses seda teps mitte. Hoopis rinnuni võsa. Õnneks oli tegemist osaliselt vaarikavõsaga ja see leevendas natuke tehtud ämbrit. Lisaks vaarikatele uurisime üht jõe peale tehtud elektrijaama, ajasime juttu siiliga ning näitasime üksteisele kustkohast keegi oli neljapäevaku raames üle tee jooksnud. Nii olime peagi suurel magistraalil ja hulga maad edasi jõudnud. Kaardi järgi oli veel üks koht, kus "suurt" teed polnud ja oli oht padrikusse sattuda. Õnneks sattusime vaid kellegi inglise muru kombel pöetud heinamaale ja polnud hullu midagi, kui sealt vaikselt mööda hiilisime. Isegi uhke maasturiga peremees ei tulnud rändureid kaema.
Nüüd edasi oli täiesti tavaline põhjaeesti maastik oma määnimetsade ja kruusateedega. Sekka ka mõned kitsamad pinnasteed, kuid sihte lähemalt uurima ei läinud.
Tagasipöörde punkt jäi kuskile Kuusalust lõunasse ning tagasi läksime peamiselt mööda väikesi kruusakaid. No vahele jäi ka Kiiu liivakarjäär ja mingi eramaa, kust läbiminekut oleks tegelikult pidanud omanikuga kooskõlastama. Aga me ei hakanud helistama, selle asemel selgitasime asja tee kõrval koplis müdistnud lehmadele. Nimelt hakkas neile külge meie jooksupisik ning nad jooksid meie kõrval terve karjaga pimeduses nii, et ainult silmad hiilgasid kahekauapa pimedas nagu pisikestel kuraditel. Nagu piisonid savannis ma ütlen. Täpselt.
Lõpupoole hakaks uni ja ääretult madal temperatuur end meelde tuletama ja tegime seetõttu vähe rohkem jooksu. No ja nii oligi, et mahtusime kenasti etteantud piiridesse ja olime tagasi auto juures suts üle 5 tunniga. Kilomeetreid tuli 35 ja 40 vahele. Täiesti tore öine trenn, mida ka edaspidi ette võib võtta, aga siis juba uutel radadel.

Ahjaa, kui eelmisel öisel retkel ei kuulnud alguse ja jõpu vahel ühtki koera, siis nüüd oli terve öö haukumist täis. Jube suur erinevus oli, ühelt poolt rahu ja vaikus, teiselt poolt pidev ärevus, et kust põõsa tagant peni sulle säärde ronib. Millegipärast eelistan esimest varianti.

Öösel Tapalt Aegviitu

Puhkuse ajaks sai plaanitud vähemalt üks pikem öine treeningmatk ning igasugu asjaolude kokkulangemisel sai see teoks 19-20 juuli. Trajektoor oli üks mu ammusi ideid ehk siis liikuda Tapalt Aegviitu sinkavonka läbi metsiku maa. Ja etteruttavalt peab nentima,et maa (või siis vesi) oli igati metsik.
Algus kell 17 Tapa rongijaamast ning esimesed 2km sai isegi joosta. Linna piiril saatis veel üks peni meile haukuva hüvastijätu ja suundusimegi metsarajale. Ametlikult matkaraja nime kandev kolgemiskoht oli pehme ja porine, kuid esialgu jäid veel jalad kuivaks. Vaid sääsed tegid roppu moodi liiga ja neid tuli sääsepeletiga väheke eemale ajada. Alguses väga metsa ei läinud (vähemalt üritasime) aga no kau asa üritad, kui nii väga kisub. Esimene siht, mis ette sattus, tervitas meid ületamatu ojaga. No me ikka saime sealt üle, kuigi enne tuli natuke maad mööda oja äärt liikuda ja sobivat langenud puud otsida. Ning siis otsustas siht oma aluspinna väga vesiseks ajada ning tihnikusse kasvada. Ja siis kiskuski metsa ära. Mitte aga kauaks, sest lähenes meie esimene sihtmärk tapa vana raketibaas või mis ta seal ongi. Igaljuhul olid imelikud betoonehitised ja lagunenud majakesed. Aga me pole väga militaristid ja tulistasime sealt suht sirgjooneliselt läbimingile kaduvale metsateele. Kaduvale tähendab siinkohal siis uppuvale, sest juba enne lõpkikku kadumist pidi mööda tee (loe jõe) ääri ronima, et jalad kuivana püsiksid. Oleks teadnud, et mõnesaja meetri pärast ootab meid ees totaalne soo, poleks ehk vaevunud. Niisiis meie tung jalgu kuivana hoida sai oma ootuspärase lõpu -- jalad said märjaks ja pinge kuiva jalaaluse otsimiseks kadus.
Sulistasime rõõmsalt kuni Valgejõeni ja asusime läbi nõgesevälude sobivat ületuskohta otsima. Leidsime sellise, kus nabast ülespoole jäi kuivaks. Õnneks olid meil juba jalad märjad, sest järgnev mets oli põhimõtteliselt üleujutatud.
Ja mingi aeg jõudsime metsataluni, kus koerakuudile oli kirjutatud "Olen kodus". Tõsijutt, kuut oli tühi ja koer oli ilmselt kodus sooja mati peal pikutades kisselli joomas ja transistori kuulamas. Meie aga kinnitasime sel ajal vaarikapõõsas keha ja olime niisama ilusad ja märjad.
Kui me jõudsime juba natuke maad mööda tallu sissesõiduteed astuda, saime aru, miks koer kodus oli. No otseloomulikult oli kaherööpmeline muldtee kahe suure soo vahel ja üleujutatud. Positiivne asja juures oli aga see, et soos viibimine seoses lindude pesitsusaja lõppemisega oli lubatud juba teist päeva ning meie sealolek oli igati legaalne. Sellekohase info esitas meile puu külge jäetud silt.
Ja loomulikult polnud omanike eemalolekul keegi tee äärest suuri ja punaseid metsmaasikaid noppimas käinud. Me siis tegime seda. No natukenegi, sest ega pole ju aega raisata, kui millalgi järgmisel päeval peab rongile jõudma.
Ikkagi suvi ja suvel peab ju iga normaalne mataksell ka ujuda saama. Meie valikusse langes üks lauka väljanägemisega rabajärv nimega Ohepalu, mis oli meeletult suur ja meeletult madal. Lausa nii madal, et ujudes kriipis varvas põhjamuda. Aga et võiks jala põhja panna ja puhata? Ei, seda ei tohi, sest seal on põhjatu muda, mille sisse jalga pannes on suhteliselt rõve tunne. Järvest välja pidi suht otsesõnu ujuma (viimased tõmbed juba kõhuli rohus), sest kui jäid vees hetkeks ühe koha peale, siis sadestus kõik see üleskeerutatud muda koheselt su kehale ja sealt enam vabatahtlikult ei lahkunud.
Aga õnneks ei hakanud külm, sest tihedalt ründavate sääskede tõttu pidi imekiirelt riidesse toppima ja uue kihi sääsepeletit peale kandma.
Edasi võtsime suuna põhja poole ning suundusime mõningaid meelevaldselt kaardile mõeldud punkte võtma. Lõppes see asi sellega, et ühest punktist jalutasime läbi ja teiste juurde minemisest loobusime ajagraafikus püsimise ja jalgade tervise nimel. Selle asemel ratsisime nati oma trajektoori ning suundusime risti üle soise ala ja polügoni tankisilla suunas.
Haa... jalgade tervise nimel. Seeoli küll hea nali, sest juba kilomeetri pärast, mille läbisime loomulikult mööda kastest märja rohuga metsarada lõppes igasugune kindel jalgealune ja edasi oli vaid vesine mets. Või siis rägastik, kui täpsem olla.
Ühe koha peal läks natuke lagedamaks kah, aga lagendikud on tavaliselt sellisel pinnasel hullemad, kui metsaalused ja sinna esimese hooga väga ei julgenud minna. Kuna aga metsa all oli väga jube edasi liikuda, siis ikkagi proovisime. Oli lage, oli vesine ja pind õõtsus nagu batuudil. Või noh peaaegu samamoodi. Kuskil kaugel lagendiku keskel paistis ka lahtist vett, kuid ülejäänud ala oli kaetud sellise põlve kuni kintsuni laialehelise taimega. Siinkohal sai tehtud kohatut nalja, et peaks xdreami rajameistrile väikese vihje andma. Selleaasta viimane ju siinsamas Arbaveres toimumas ja selline tore "metsalagendik" on patt rajast välja jätta.
Igaljuhul pladistasime mööda lagendiku äärt edasi ja kui lagendik lõppes, siis pladistasime mööda metsa, sorry rägastikualust edasi ja kui lai ja põhjatu kraav ette sattus, siis langetasime suure kuuse ja pladistasime mööda met... ei ikka rägastikku edasi. Siis käisime veel üht pladisevat lagendikku vaatamas ja lõpuks jõudsimegi toreda autoga sõidetava kruusatee äärde.
Autoga sõidetava tähendas siinkohal seda, et mootori õhuvõtuava pidi kõrgel olema, et lombist läbi sõites vesi mootorisse ei satuks. Õnneks olid meil juba jalad märjad.
Ja nüüd polügon. Kaardi järgi paistis üks tore metsarajake meile sobivas suunas minema ning lõpus natuke sihte mööda liikumist, kuid ühele ristmikule jõudes laius ees vaid lõputu lagendik ning värsked kännud. vähemalt seegi hea, et meie väljavalitud rajake kändude vahel silma hakkas ja maapind kuiv oli.
Haa... hea nali. Peale lühikest astumist jakerget kännupealset einepausi nimelt kadus teerada kuskile eiteakuhu ja sama tegi ka kuiv maapind. Õnneks oli selleks ajaks juba hämarduma hakanud ja me ei näinud enam väga hästi mis meid eespool ootab. Kaardist polnud väga abi ja üritasime suunda sel lõputul lagendikul enamvähem õigena hoida. Niisiis ronisime seal niiöelda lagendikul, mis rohkem oli nagu tohutu raiesmik kaugusse, endal kogu aeg jalad vees ja mudas. Konkurentsitult oli see polügoni ületamine retke kõige raskem osa.
Mingil hetkel tekkis psühholoogiline madalseis, et kus kurat me oleme ja kaua see krdi mülgas veel kestab, aga siis saime mingi hetk juba lagendiku teise serva metsatuka ligidale ning sealsamas oli ka kaardi peale märgitud teekene. Suund oli meil küll omajagu kõrvale kaldunud, kuid seda ka natuke tahtlikult (sealpool oli ju tee). Muideks jaaniussid olid alles täies heleduses, kuigi neid polnud enam väga palju. Edasine retk otsustasime viibida rohkem kuiva maa peal ja et asi ikka kindla oleks, siis panime edasise trajektoori mööda radasid paika.
Aga me ei arvestanud sellega, et osad rajad olid väga rohtu kasvanud ja totaalselt kastest märjad. Mõne koha peal polnud üldsegi vahet, kas astuda põlvini vette, või kõndida 20m mööda sissetallatud rada. Aga see selleks, sest jalad olid meil ju juba märjad.
Tankisild üllatas meid sellega, et oli veel peaaegu et olemas ja ujuma ei pidanudki. Tuli küll mööda kõikuvaid ja ohtlikult läbipainduvaid prusse/laudu mööda jõge ületada, aga jäime kõik ellu ja isegi vette ei kukkunud. Edasi suundusime Jussi järvede kõrvalt mööda oose ja matakaradasid paukjärve torni juurde. Ega suurt vahepeal ei juhtunudki, kui seda hiiglasuure ämbliku otsa sattumist mitte arvestada.

No ja loomulikult kõndisin mina tol hetkel esimesena ja pidama sain üle raja ualtuva ämblikuvõrgu ees nii, et nina oli peaaegu vastu viiekroonise mündi suurust ämblikku.
Paukjärve tornis aga tegime nati pikema peatuse koos jalgade õhutamise, määrimise ja sooja supiga. Loomulikult imetlesime ka toredat öötaevast, mis oli tegelikult juba natukene hommikune. Suursood aga polnud näha, sest kõik oli ühtlase uduvaiba sees peidus. Jaa, sügis hakkab tulema.
Nüüd jäi üle veel viimane pingutus ehk siis jalad jälle märgadesse kaunadesse ja Aegviidu rongijaama. Teed ja rajad kõik tuttavad, kuid selegipoolest oli vaatepilt ilus ja erakordne. Punased maasikad tee ääres, udu lagendikel voolamas ja linnud hakkavad vaikselt päevale tuure sisse sädistama. See tore hommikune hetk, kus on kõige külmem aeg.
Muideks kui me Aegviitu sisse jõudsime, siis tervitas meid kohe koera haukumine ja selsamal hetkel turgatas pähe, et seeoli esimene haugatus peale Tapalt lahkumist. Vot selline matkamine mulle meeldib.
Kokku saime 15 tundi ja tsipakene alla 70km. Algne plaan oli teha 100km ja mahtuda sellega 24h sisse, aga eks kõik olid väsinud ja jalad vajasid sellest pidevast ligunemisest turgutust. Kuivema rajaga oleks ehk eesmärgi täis venitanud.

Vesine teisipäevak rõõsal.

Puhkus jälle läbi ja ongi jälle sutsuke aega arvuti taga istuda. Tegelikult pole ammu päevakutest kirjutanud ja nüüd on jälle saanud mõnel käia. Vimane siis Rõõsa teisipäevak, kuhu sai hoolimata väga vesisest ilmast ennast hea maastiku pärast kohale veetud.
Ja hea on, et sai, sest selline kaarditrenn kulub ära. Üritasin nii palju kui võimalik liikuda reljeefi järgi ja pigem aeglasemalt, kui valesti. Üldjoontes õnnestus, aga ikkagi kogunes eksimusvigu omajagu palju.
Esimesse punkti minnes ei näinud raja servas õiget auku, kust teerajake pidi algama ja edasitagasi tõmblemisele läks 2min.
Viiendat punkti otsisin mitmest valest orvandist 0,5 min
Kümnenda ümbruses oli lohke rohkem kui rubla eest ja seal läks kah mingi 0,5min
11 tuli küll normaalse ajaga, aga kuna peas oli kõrgusjoontega väikene segadus, jõudsin sinna ikka väga koba peale
14-ndasse minnes kukkusin maoli sohu, sest keegi oli täpselt minu parema jala alla meetrise augu kaevanud ning kuna liikumine toimus põlvini tumedas rabavees, siis loomulikult polnud miskit hoiatavat ette näha.
Tee punkti 16 oleks pidanud olema imelühike ja lihtne, kuid mina panin totaalselt võssa ja eksimus 1,5min. Reljeefi ja suunda peab ikka hoolikamalt vaatama.
17 tuli kah lõpuviivitusega nii 20sek.
Aga pauerit oli mul lõpuks veel jäänud küll, sest eelviimasesse punkti viis rada ja sinna jooksin normaalse ajaga.

xDream öine etapp Kärstnas

Sarnaselt eelmisele aastale olime ka sel korral öisel etapil väljas asendusliikmega seega ülesanne number üks oli üritus läbi teha ja alles seejärel vaadata, kui hästi või halvasti see meil välja tuleb.

Kuigi kõiksugu ilmateated lubasid nädalavahetuseks suure suuga lausvihma, siis laupäeva õhtust pühapäeva pärastlõunani vihma ei tulnud. seega kaasas kantud kilekas oli vaid lisakoormaks, aga ega ma selle üle ei nurise. Iga lisapiisk oleks etapi veelgi raskemaks teinud.
Stardikoridoris mõni minut enne pauku avastasin veel, et rattaspidokas hakkab lenksult lahkuma ja tegin sellele kiirkorras mäkaivari teibiga parandust.
Niisiis algas asi rattaga ja lausa nii õnnetult, et iga tiimi liige pidi minema ise suunda legendi järgi rada sõitma. Me küll uurisime kätte saadud pabereid, kuid selle jupini, kus oli öeldud, et "Kui jõuad lõppu, siis oota ka oma võistknnakaaslased ära" nägime alles nati aja pärast. Aga see oli asja helgem pool, sest just siis kui olime lahku minemas purunes meie asendusliikme rattal lohv ning otseloomulikult polnud tal varasema kogemuse puudumise tõttu ei varukummi ega paranduskomplekti ega pumpa. Õnneks oli meil tiimi peale kaks varukummi, kuid lisana pidime autoventiili pöiale presta ventiiliga sisekummi külge pookima. Mäkaivari teip aitas jällegi.

Minu variant (B) Algas kehvalt st. et juba esimese pöörde kohal polnud muud kui võssa kaduv kerge auguke, mis lõppes 150m eemal põllu serval. Edasi tagasi tiirutades ja kaaskannatajatega nõu pidades leidsime 150m edasi ühe tee, mis sobis teise etapi pikkusega, ainult et seal oli sama seis. Nimelt õiges suunas sai küll keerata, aga see juhatas mingit imepisikest rada mööda võssa ja lõppes 100m pärast. Massipsühoosiga kaasa minnes sai kuidagi imevigurit tehes kellegi elamise külje alt läbi tuisatud ja 100m pärast oligi legendi taoline ristumine olemas. Edasi oleks pidanud olema 2,4km pärast vasakule, kuid juba 1300m pärast oli valiku koht. Peab nentima, et meid oli seal pundis ümmarguselt 20-30 ringis ja kellelgi polnud peale mitme variandi uurimist enam eriti ideid. Mõned vurasid ühele poole, mõned teisele poole. Lõpuks proovisin ma sealtsamas ka vasakule sõita ja minu SUUREKS õnneks jõudsin oma raja esimese punktini. Nüüd pidi veel välja mõtlema, et kui see on õige asukoht, siis kuhu poole ja kui kaugele ma peaksin edasi sõitma?
Otsustavaks sai loomulikult kulgev liikumine, ehk siis sama teed pidi edasi. Legend, mida mina suutsin välja lugeda ajas ikka veel aiateibaid ja nii ma siis jälgisin mõningaid samas suunas liikuvaid rattureid. Jumalasta kogemata võtsin ma üks hetk sutike hoogu maha ja samal hetkel jäi samas kohas pidama ka kamp esiotsa tegelasi, kes rääkisid mingist meetrite täis saamisest ja paremale keeramisest. No sellise jutu peale keeras muidugi suur kamp tegelasi kellegi memme taluõue ja proovis põllunurgas olevast võsast läbi tungida. Asjatu vaev küll ma ütlen. Tegelikult oli õige teeots oma 600m edasi ja sealt maalt alates sain ma juba oma jõu ja nõuga legendi lõpuni. Tuli ainult igale teepikkusele vähemalt 10% otsa panna ja siis vaadata, kas juba ristmik paistab. Ühe korra eksisin selle reegli vastu ja mind oleks kurja koera poolt peaaegu et ära söödud.
Kui mina oma variandiga lõpuni jõudsin, siis oli meid juba 2/3 tiimist koos ja peale 10-15 min ootamist panime juba kolmekesi kanuude poole edasi.
Kanuusõiduga läks asi huvitavaks. Alguses oli natuke naljakas, siis kippus jamaks ja pärastpoole oli juba natuke hale. Nimelt vahetasime välja oma tüürimehe ja meie sõiduvahend võttis sellest olukorrast maksimumi. Ilmselt sõitsime vähemalt esimesel lõigul siksakitades umbes kolmandiku võrra pikema maa kui pidanuks. Hilisematel lõikudel muutus olukord juba paremaks ja puhtalt mõlamise peale enam suurt ajakadu ei tulnud.
Küll aga tuli ajakadu minu orienteerumisoskuse või siis täpsemalt mitteoskuse arvelt. Algas see esimese kanuupunktiga, kus kadusin kuskile tundmatusse nõgesevõssa ära ja peale pikka siia-sinna tiirutamist tõmbasin lageda peale välja, panin and kaardil paika ja mõne minutiga jõudsin sinna lähedusse, kust otsimist alustasin ja võtsin punkti.
Teine kanuupunkt oli oja suue, aga seda ma puhma tagant ei näinud, samas oli kogu see ümbrus loha jälgedest nii segi trambitud, et ma ulpisin kah seal nati ringi. Tegelt oli punkt kanuu randumiskohast 3m kaugusel.
Kolmas oli tehniliselt lihtne, kuid õige kohani jõudmiseks tuli hulga aega põlvini vees solberdada.
Neljas oli minu jaoks hullumaja. Ma ei tea miks, aga kaugustaju kadus täiesti. Ukerdasin seal kraavide kallastel vist oma kolmveerand tundi, kuni ükskord võtsin suuna järvele ja sealt uuesti kanuu juurde ja siis max 5 minutiga punktini. Aga see-eest nägin tagasi järve poole liikudes kahte neiukest, kes kah sama punkti otsisid. Nende sõnutsi punkti minu liikumise suunas ei olevat, ma ei osanud vastu kah vaielda, aga enne selliste avalduste tegemist võiks ikka selgeks teha, kus sa ise asud. Antud hetkel ei olnud ei mina ega nemad sellest teadlikud.
Edasi veel üks lühike punktivahe ja siis rappa. Esimese hooga polnud väga aimugi, et mille järgi siin nüüd peaks punktile lähenema. Hoidsime aga suunda ja pikapeale hakkasid ka laukad ilmuma ja siis sai kergelt juba nn. metsa ja lageda ala eristama hakatud. väike kõrvalekalle käib pika asimuudi puhul ikka asja juurde, aga selle me parandasime.
No Orvandi punkti me leidsime kah üles, aga seal küngaste vahel üles-alla, vasakule-paremale tõmblemist oli omajagu.
Sealt edasi oli see mäe tipu punkt, mida ei olnud. Õigemini mis oli naabertipul. Peale tulutut otsimist (vaatasime ka lähematele naabertippudele) hakkasime edasi minema ja täpselt meie järgmisse punkti mineva tee peale jäi väikene küngas, kus otsas asus loomulikult meie otsitud punkt.
Järgmine punkt tuli suhteliselt valutult ning siis üks häästi pikk jalutamise ots tagasi kanuude juurde. Väike jupp kanuuga siksakitamist (tüürimine) ja saime teada, et teine jooksuetapp, mis oleks pidanud tulema 4 punkti pärast jäetakse ära ja lõpuni ongi vaid rattasõit. Ühest küljest kahju, et just tehniliselt huvitav etapp ära jäetakse, aga teisest küljest ka ajalisest seisukohast suhteliselt arusaadav otsus.

Rattasõidu algusesse sattus ka veel viimase varukummi kasutusele võtmine koos presta ventiili paksendamise ja väliskummi lappimisega. Ja et mäkaivari teibiga lapitud ratas ringi käiks sai ka tagumised pidurid eemaldatud. Ikka asendusliikme rattal, kus mujal. Õnneks valisime me lühema ja läbi raba ronimise asemel pikema mööda teed sõitmise, mis meid ka peale pikka udjamist kohale juhatas. Ja krossirajal sai asendusliige rohkelt rattaga joosta, sest ainult esipiduritega ei old väga hea liivastest küngastest alla vuhiseda. Õnneks aga teist korda sõitma ei pidanud ja läksime kahanenud jõuvarusid arvestades vaikselt edasi. Kummipaadiga eskimo pöörde tegemine kulges edukalt, aga ma sattusin lahtiriietamisega liiga hoogu ja pärast läks jälle kaua aega enne kui kõik vajalikud hilbud jälle tagasi selga sain. Aga vähemalt said teised sel ajal puhata. Lõpusõit tehtud, surusime ühistööna palli pealt korvi ja otsisime kastist punkte. Võtsime järjekorras, aga selgus, et tegelikut polnudki vaja. Lõpus veel väike spurt, et oma kohta säilitada ja oligi kõik.
Kokkuvõttes asjaolusid arvestades normaalne tulemus, vähemalt kahaneb nüüd stardinumber pea poole võrra. Ja ekstra hea meel oli puhta soorituse üle, sest finishiprotokolli vaadates figureerivad seal enamuses trahvidega tiimid. Terve A raja peale vaid 17 puhast läbimist ja ilmselt on siit välja jäetud KP11, mis asus vales kohas ja millega seonduvad lõigud ei läinud lõpptulemuses arvesse.

Aga päevakutel mitte käimine mõjutab tulemust siiski kõige rohkem. Otseseid vigu tuleb juba rohkem kui tunni jagu.