
Algus kell 17 Tapa rongijaamast ning esimesed 2km sai isegi joosta. Linna piiril saatis veel üks peni meile haukuva hüvastijätu ja suundusimegi metsarajale. Ametlikult matkaraja nime kandev kolgemiskoht oli pehme ja porine, kuid esialgu jäid veel jalad kuivaks. Vaid sääsed tegid roppu moodi liiga ja neid tuli sääsepeletiga väheke eemale ajada. Alguses väga metsa ei läinud (vähemalt üritasime) aga no kau asa üritad, kui nii väga kisub.
Sulistasime rõõmsalt kuni Valgejõeni ja asusime läbi nõgesevälude sobivat ületuskohta otsima. Leidsime sellise, kus nabast ülespoole jäi kuivaks. Õnneks olid meil juba jalad märjad, sest järgnev mets oli põhimõtteliselt üleujutatud.
Ja mingi aeg jõudsime metsataluni, kus koerakuudile oli kirjutatud "Olen kodus". Tõsijutt, kuut oli tühi ja koer oli ilmselt kodus sooja mati peal pikutades kisselli joomas ja transistori kuulamas. Meie aga kinnitasime sel ajal vaarikapõõsas keha ja olime niisama ilusad ja märjad.
Kui me jõudsime juba natuke maad mööda tallu sissesõiduteed astuda, saime aru, miks koer kodus oli. No otseloomulikult oli kaherööpmeline muldtee kahe suure soo vahel ja üleujutatud. Positiivne asja juures oli aga see, et soos viibimine seoses lindude pesitsusaja lõppemisega oli lubatud juba teist päeva ning meie sealolek oli igati legaalne. Sellekohase info esitas meile puu külge jäetud silt.
Ja loomulikult polnud omanike eemalolekul keegi tee äärest suuri ja punaseid metsmaasikaid noppimas käinud.
Ikkagi suvi ja suvel peab ju iga normaalne mataksell ka ujuda saama. Meie valikusse langes üks lauka väljanägemisega rabajärv nimega Ohepalu, mis oli meeletult suur ja meeletult madal. Lausa nii madal, et ujudes kriipis varvas põhjamuda. Aga et võiks jala põhja panna ja puhata? Ei, seda ei tohi, sest seal on põhjatu muda, mille sisse jalga pannes on suhteliselt rõve tunne. Järvest välja pidi suht otsesõnu ujuma (viimased tõmbed juba kõhuli rohus), sest kui jäid vees hetkeks ühe koha peale, siis sadestus kõik see üleskeerutatud muda koheselt su kehale ja sealt enam vabatahtlikult ei lahkunud.
Aga õnneks ei hakanud külm, sest tihedalt ründavate sääskede tõttu pidi imekiirelt riidesse toppima ja uue kihi sääsepeletit peale kandma.
Edasi võtsime suuna põhja poole ning suundusime mõningaid meelevaldselt kaardile mõeldud punkte võtma. Lõppes see asi sellega, et ühest punktist jalutasime läbi ja teiste juurde minemisest loobusime ajagraafikus püsimise ja jalgade tervise nimel. Selle asemel ratsisime nati oma trajektoori ning suundusime risti üle soise ala ja polügoni tankisilla suunas.
Haa... jalgade tervise nimel. Seeoli küll hea nali, sest juba kilomeetri pärast, mille läbisime loomulikult mööda kastest märja rohuga metsarada lõppes igasugune kindel jalgealune ja edasi oli vaid vesine mets. Või siis rägastik, kui täpsem olla.
Igaljuhul pladistasime mööda lagendiku äärt edasi ja kui lagendik lõppes, siis pladistasime mööda metsa, sorry rägastikualust edasi ja kui lai ja
Autoga sõidetava tähendas siinkohal seda, et mootori õhuvõtuava pidi kõrgel olema, et lombist läbi sõites vesi mootorisse ei satuks. Õnneks olid meil juba jalad märjad.
Ja nüüd polügon. Kaardi järgi paistis üks tore metsarajake meile sobivas suunas minema ning lõpus natuke sihte mööda liikumist, kuid ühele ristmikule jõudes laius ees vaid lõputu lagendik ning värsked kännud. vähemalt seegi hea, et meie väljavalitud rajake kändude vahel silma hakkas ja maapind kuiv oli.
Haa... hea nali. Peale lühikest astumist jakerget kännupealset einepausi nimelt kadus teerada kuskile eiteakuhu ja sama tegi ka kuiv maapind.
Mingil hetkel tekkis psühholoogiline madalseis, et kus kurat me oleme ja kaua see krdi mülgas veel kestab, aga siis saime mingi hetk juba lagendiku teise serva metsatuka ligidale ning sealsamas oli ka kaardi peale märgitud teekene. Suund oli meil küll omajagu kõrvale kaldunud, kuid seda ka natuke tahtlikult (sealpool oli ju tee). Muideks jaaniussid olid alles täies heleduses, kuigi neid polnud enam väga palju. Edasine retk otsustasime viibida rohkem kuiva maa peal ja et asi ikka kindla oleks, siis panime edasise trajektoori mööda radasid paika.
Aga me ei arvestanud sellega, et osad rajad olid väga rohtu kasvanud ja totaalselt kastest märjad. Mõne koha peal polnud üldsegi vahet, kas astuda põlvini vette, või kõndida 20m mööda sissetallatud rada. Aga see selleks, sest jalad olid meil ju juba märjad.
No ja loomulikult kõndisin mina tol hetkel esimesena ja pidama sain üle raja ualtuva ämblikuvõrgu ees nii, et nina oli peaaegu vastu viiekroonise mündi suurust ämblikku.
Nüüd jäi üle veel viimane pingutus ehk siis jalad jälle märgadesse kaunadesse ja Aegviidu rongijaama. Teed ja rajad kõik tuttavad, kuid selegipoolest oli vaatepilt ilus ja erakordne.
Muideks kui me Aegviitu sisse jõudsime, siis tervitas meid kohe koera haukumine ja selsamal hetkel turgatas pähe, et seeoli esimene haugatus peale Tapalt lahkumist. Vot selline matkamine mulle meeldib.
Kokku saime 15 tundi ja tsipakene alla 70km. Algne plaan oli teha 100km ja mahtuda sellega 24h sisse, aga eks kõik olid väsinud ja jalad vajasid sellest pidevast ligunemisest turgutust. Kuivema rajaga oleks ehk eesmärgi täis venitanud.
1 kommentaar:
Viljar, kullake, yks kysimus. MIS SUL SINNA VEE SISSE 2RA KADUNUD ON, et sa kuiva jalaga trenni ei v6i teha? See lihtsalt h2mmastab mind, lihtsalt h2mmastab!:)
Aga kirjeldus "tahtsime teha 100 km, aga tegime alla 70, sest jalad ei kannatanud" on p2ris tuttav! V6i tuttavam on see pigem Peterile, t6si kyll:)
Tahaks ka matkata!
Postita kommentaar