Meile meeldib öösel matkata. Aga eelmist vees sulistamist ei tahtnud enam korrata ja seetõttu leppisime rangelt kokku, et kulgeme mööda teid ja teeme lihtsalt ühe pikema treeningu. Ja kuna osa meist ei viibinud puhkusel ja järgmine päev oli tööpäev, siis kahanes algne 12 tunnine 6 tunnise piirajaga ürituseks.Start 21:15 Peterburi maanteelt Jägala jõe silla juurest ning suund siis mööda jõe põhjakaldale jäävaid rajakesi kagu poole.
No kohe alguses anti mõista,et kaarti ei tohi usaldada ning seal, kus kaardil oli ilus joostav rada polnud looduses seda teps mitte. Hoopis rinnuni võsa. Õnneks oli tegemist osaliselt vaarikavõsaga ja see leevendas natuke tehtud ämbrit. Lisaks vaarikatele uurisime üht jõe peale tehtud elektrijaama, ajasime juttu siiliga ning näitasime üksteisele kustkohast keegi oli neljapäevaku raames üle tee jooksnud. Nii olime peagi suurel magistraalil ja hulga maad edasi jõudnud. Kaardi järgi oli veel üks koht, kus "suurt" teed polnud ja oli oht padrikusse sattuda. Õnneks sattusime vaid kellegi inglise muru kombel pöetud heinamaale ja polnud hullu midagi, kui sealt vaikselt mööda hiilisime. Isegi uhke maasturiga peremees ei tulnud rändureid kaema.
Nüüd edasi oli täiesti tavaline põhjaeesti maastik oma määnimetsade ja kruusateedega. Sekka ka mõned kitsamad pinnasteed, kuid sihte lähemalt uurima ei läinud.
Tagasipöörde punkt jäi kuskile Kuusalust lõunasse ning tagasi läksime peamiselt mööda väikesi kruusakaid. No vahele jäi ka Kiiu liivakarjäär ja mingi eramaa, kust läbiminekut oleks tegelikult pidanud omanikuga kooskõlastama. Aga me ei hakanud helistama, selle asemel selgitasime asja tee kõrval koplis müdistnud lehmadele. Nimelt hakkas neile külge meie jooksupisik ning nad jooksid meie kõrval terve karjaga pimeduses nii, et ainult silmad hiilgasid kahekauapa pimedas nagu pisikestel kuraditel. Nagu piisonid savannis ma ütlen. Täpselt.
Lõpupoole hakaks uni ja ääretult madal temperatuur end meelde tuletama ja tegime seetõttu vähe rohkem jooksu. No ja nii oligi, et mahtusime kenasti etteantud piiridesse ja olime tagasi auto juures suts üle 5 tunniga. Kilomeetreid tuli 35 ja 40 vahele. Täiesti tore öine trenn, mida ka edaspidi ette võib võtta, aga siis juba uutel radadel.
Ahjaa, kui eelmisel öisel retkel ei kuulnud alguse ja jõpu vahel ühtki koera, siis nüüd oli terve öö haukumist täis. Jube suur erinevus oli, ühelt poolt rahu ja vaikus, teiselt poolt pidev ärevus, et kust põõsa tagant peni sulle säärde ronib. Millegipärast eelistan esimest varianti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar