xDream 3. etapp Elvas

Peale pikka arutlemist langes otsus peretiimi kasuks ning tagantjärgi saab sellega igati rahul olla. Tulemus oleks võinud numbriliselt küll parem olla, aga eks see on kõik treenituses kinni. Tiimitöö igaljuhul töötas täiega. Eee... kanuu esimene ots välja arvatud eksole.

Niisiis stardis pidime hargnema, mis tähendas, et kiirelt pidi inimesele kes ei tea mis on kaart ja kompass andma juhised jõudmaks järgmisse ja ülejärgmisse punkti. Õnneks oli täpselt sobiv variant ka kaardil olemas ning panime igaüks isesuunas ajama. (kaarditööd peab õpetama ja harjutama)

Mina muidugi sain tossud vesiseks ja ratta sopaseks, teistel nii hästi ei läinud, aga kokku saime kõik kenasti.

Esimese ratta lõpuks olime kohal 40 ja ees ootas valikutega metsas ragistamine. Kuna käesoleval aastal on mu orienteerumise pagas suht pisike, siis sai alguses rohkem lohasid ja suuremaid sihtmärke vaadatud, millest muidugi suurt tulu ei tõusnud. Lõpuks hakkas ka reljeefitaju väikest viisi ilmnema ja suutsin mõned punktid ka lohadeta paika panna. Torni alla lisaülesande sappa jõudsime 56-ndatena. (padrikus liikumist peab õpetama ja päevakutel käima)
Laskumisköis ei tahtnud mulle kuidagi külge hakata, ei tea, kas panija oli pabinas või ajas minu täiesti õigustatud mainimine paremakäelisusest ta sabinasse. Igaljuhul läks seal nati aega ja sebimist.
Fotol esitatud maja asukoha määrasin silma ja kompassi järgi ära, aga panin 500 meetriga mööda. Õnneks oli liginemine enamvähem samast suunast ja tuli vaid väikene lisakaar. Küll aga olime kiirelt ratastele saanud ja majapunktini jõudes olime kohal 51. Suures plaanis aga ei mänginud see mingit rolli, sest järgmise pika otsaga, kus ka väikese teevaliku jama sisse tegin langetas meid aglase tempo tõttu kolinal 7 kohta. (rattatrenni peab keegi tegema, et nii kiirelt ja lihtsalt ära ei sureks).

Väikene joogipaus ja paar jalgsipunkti, mis näitasid noorliikmele, et ületataval jõel võib mõnikord põhi puududa ja kaldad järsud olla. Lisaülesande juures arvestasime ka Pluuto planeetide hulka ning vahetasime kahe suure müraka järjekorra omavahel ära: tulemuseks kolm ringi ehk liigutasime 75 kilo. Tegime seda kiiresti ja võitsime lühiajaliselt paar kohta.
Rattaga sõites hakkasin hoolsalt käsi-seljal manöövrit harjutama ja pikapeale sain isegi kruusakal mäest üles rühkides ühtteist liikumiskiirusele kaasa aidata. Endal muidugi võtab selline asi jalgadest võhma välja. 23-s punkt jäi kahe silma vahele ja pidi tagasi pöörduma, 24-s aga tuli vasakult liginedes hästi vastu. Ratta lõpus olime hoolimata viperustest ja hästi juhtumistest sarnasel 54-ndal kohal. (peab rattaga vedamise süsteemi proovima)

Ja siis hakkas kanuu. Esiteks oli jõgi kole käänuline ja suht kiirevooluline, mis igas muus situatsioonis oleks mulle meeletult meeldinud. Teiseks oli meil tüürimees esimest korda tüüris ja nina(mees) esimest korda paadis. Lühidalt öeldes oli meil paat alguses rohkem kaldas kui vabas vees ning liikumiskiirus pold kiita. Mina olin keskel kaardiga ja kuna ei saanud manööverdamisel eriti muud teha kui möliseda. Seda ma siis tegingi eriti valjuhäälselt ja kurja tooniga. Ohmind.

Mingi hetk kobisin ette pingile ja asusin ise nina juhtima, mis võttis natuke võhma mölisemise pealt ära ning teised said ehk nati rahulikumlt oma asjadega toimetada. Kaarti on aga suht jama lugeda ja sinna punkte märkida, kui oled eesistmel ja pead oksi ja käänakuid ja paganteabveelmida jälgima. Igaljuhul said meil kõik punktid võetud, õigesti kaardile märgitud ning lõpuks hakkas ka tüürimees natuke tüüri tunnetama. Etapi algusega kaotasime paar ja lõpuga võitsime kaks korda sama palju kohti tulemuseks ilus 52 (Peab vist üheskoos rohkem sõitma ja tüürimehe ametit võiks osata rohkem kui üks liige)

Järgmisena tuli pikem jalgsietapp ilma erilise orienteerumiseta, mis langetas meid kaks kohta. Siis üks värskendav ujumine, mis selgitas noorliikmele, et ka tossude ja riietega saab pikalt vees mulistades edasi liikuda. Selle käepaela külge pandud SI-ga on ujuva poi küljes muidugi äärmiselt keeruline märget teha, aga tiimitöö aitab siingi.

Ja nüüd oli vaid vormistamise küsimus, 800m jooksu, väike palli väravatest läbi togimine ja oligi finish. Aeg 6:41:16 koht 54 mis konkurentide trahve arvesse võttes moondus imetabaselt 40-ks (sega 12).

Õhtul rongipealt tulles ja kodu poole vändates oli väljas mõnus ilm oma selge taeva, kergete lompide ja vati taolise uduga. Peast käis läbi mõte, et sellisel ajal võiks olla mõni öine või vähemalt hilisõhtune võistlus. Udu annaks koheselt mingi uue mõõtme.

Jälle läbi

Ja ongi puhkus läbi. Nüüd jälle päevad läbi klahvide taga ja ehk tekib aega ka nati tegmistest kirja panna. On saand kajakiga mõned korrad jõel ja merel käia, metsas ragistada ja teed otsida nii ratta kui jalaga ning ka paarist võistluse moodi üritusest osa võetud. Põhiaur aga läks seegi kord maja ja aia kõpitsemisele. 4 nädalat puhkust on selgelt liiga vähe, et saaks midagi asjalikku korda saata ning samas kõrvalt veel ka maailmaavastamisega tegeleda.
Aga kokkuvõtvalt võib kogu asja illustreerida järgneva pildiga.

Parim kink

Uue mänguasja juurde kuulub tavaliselt ka rohkelt kõiksugu lisavidinaid. Kajakile on teadupärast kõikse tähtsam lisand aer. Kuigi mul oli kummipaadi kõrvalt ka üks torust ja plastlabadest kokkupandav aer kuni parema leidmiseni ajutiselt kasutusele võetud, polnud see just suurem asi. Nüüd sain käe alla korraliku aeru, mis hoopis paremini töötab. Labad on palju parema kujuga, tunduvalt jäigemad ning korralikult varre külge fikseeritud nagu ühel aerul ikka peab olema. Aga see ju tegelikult igale aerutajale iseenesest mõistetav. Minule aga on võrdlusmoment siinkohal kehva aeruga täiesti olemas ning lausa lust oli sõita, kui laba läheb ilma sulpsuta vette ja luiged ei pane sind tähele enne kui oled neil juba päris lähedal. Teisest otsast tuleb aer mõnusalt veest välja ja ei takista käte liikumist. Vett loobib küll sama palju õhku ja riietele ja tekile, kui eelmine käkk, aga kahtlustan, et see on rohkem ikka minu kui aeru viga.
Mõni hetk oli küll situatsioon, kus vasaku käe laba sattus vette vale nurgaga ja kiskus mind järsult tasakaalust välja, aga see ehk jällegi liigutuse kätte saamise asi.
Kui võimalik, siis antud aerul:

• muudaks labade omavahelist nurka väiksemaks,
• teeks selle parema käe nukkide all asetseva sõrmetoe natu suuremaks(tuntavamaks) ja lühemaks,
• lühendaks vart 5-10cm jagu.
  

4 tunnise sõiduga sain tuulega võidelda, vastuvoolu laveerida, korra kajakki puurisust ümber tassida, pardiperedega võidu ajada, keset jõge palgijuppi kaisutada ning ühe käelihase mitmeks päevaks valusalt punni ajada. Selgus aga see, et Pirita jõgi on kajakiga sõidetav pikemalt kui seekord aega oli ning järgmisel korral peab kas rohkem aega varuma või rohkem ülavoolu poolt sisse minema.

Suur aitäh kinkijale.

Juba mitu päeva on aastaid üle 30.
Nädalavahetusel tunde metsas üle 30.
Osalesin 36h võistlusel 3-ndat korda.

Ma ütlen teile siin peab mingi seos olema. Kui hääle tagasi saan, siis uurin järgi, mis täpsemalt.

Pea vett täis

Kõigepealt tutvusin teoreetilise baasiga ja eirasin pädevaid soovitusi eskimo õppimist asjatundja käe all alustada. Siis ajasin kajaki Vaskjala veehoidlal vihaseks.
Toe najal puusanõksu harjutamine näitas, et liigutus nagu oleks käpas ja täiesti lihtsalt tehtav.
Esimene kord end põhi ülespidi keerata oli nati vastik. vesi voolas ninast sisse (ja silmadest välja) ning orientatsioon kadus suht kergelt.
Aerul polnud sõrmetuge ehk siis asendit sai kontrollida vaid visuaalselt läbi pruuni vee vaadates või siis vastu vett plätsides. Õnneks oli ikkagi töö paaris ja abiline kummuli kajaki kõrval sättis aeru paika ja aitas "õiget" liigutust teha.
Kuigi ma vist sain ühe korra ka täiesti ise end õigeks keeratud panin vuhti teisele poole ja olin jälle pea alaspidi. Kaldalt videoneerimist sai kah tehtud, aga pole ise veel üle vaadanud ja ei tea mis jubedus sealt vastu vaatab. Enese tarkusest ja tundest arvan, mis vist lõpus veel valesti oli:

• pea tuleb liiga vara veest välja
• aeru asend vees liikudes vale, läheb sügavale ära.
• põlvega tõste jääb kuidagi poolikuks. See ilmselt otseselt seotud esimesega.
• keha peaks alguses nati eespool olema ja lõpus nats tagapool.
• pea oli vett täis voolanud.
  
• hingatava õhu osakaal pirita jõe vees on äärmiselt väike.
  

Õhtul millegipärast pea valutas ja isegi kuum saun ja külm õlu ei old eriti meelepärased. Järgmise korra jaoks peaks ninaaugud makroflexi täis laskma ja kalipso selga ajama. Siis ei lähe pea vett täis ja võdin ei sega õigetele liigutustele keskendumist.

Juustushokolaad

Matkatoitu planeerides ei tasu pagassis varujalanõude sisse igaks juhuks ajutiselt shokolaadi torgata. Ja kui torkate, siis oleks kaval see ikkagi suht varsti seljakotti panna ja metsa kaasa võtta. Muidu võib juhtuda, et shokolaad otsustab pakendist väljuda ning moodustada tossuga sümbioosi.
Aga mina seda kõike ei teadnud ja eile siis tõstsin selle moodustise külmkappi tahenema. Hiljem noaga kangutades sain ühe tossu ja ühe juustushokolaadi. Olin kahevahel, kas manustada või mitte. Otsustasin "mitte" kasuks.

Uut moodi seiklused on tulemas

Mu salajane soovinimekiri muutus sel nädalal 5 ja pool meetrit lühemaks.
Selle 5 ja pool meetrit tassisin teisipäeva õhtul vaskjala veehoidla randa ja kütsin sellega 6,5km ülesvoolu. Vahepeal tervitasin luikesid, piidlesin pardiperet ning vahtisin põõsas kükitavat kitse. Kui pimedamaks hakkas minema tulid ka nahkhiired välja ning tiirutasid pidevalt mu ümber. Kobras laksas sabaga kalda ääres, kuid hoolimata vaikselt ootamisest ei ilmutanud rohkem enam mingit märki. Tagasi aerutades juhtus ta mulle natuke lähemale, aga peale nina rohkem midagi ikkagi ei näinud. Nii tore õhtu oli, et isegi lampi ei viitsinud panipaigast välja koukida, kuuvalgel sillerdava vee peal oli mõnus sõita. Kui neid vee kohal lendavaid sitikaid ainult nii palju ei oleks.

Autoga kodu poole sõites tuli raadiost lustakas lugu "Meeeeelde jääääääb ..... kauaks ...." Olin samal meelel, kuid discoshõu asemel mõtlesin millestki muust.

Nüüd tuleb see värvika ajalooga alus veel korralikult korda teha, eskimo selgeks õppida, mõned vajalikud varustusjusjubinad muretseda ning hea äraolemine on garanteeritud. Kahju ainult, et pole kahte, seltsis oleks kindlasti toredam.
Ja hoiukoht tuleb kah valmistada. Esimese hooga sai tõstetud elutoa põrandale ja hiljem trepiauku püsti. Kui aga kuu aja pärast trepp tuleb, siis peab asi kahjuks toast välja kolima. Tegelikult oleks ju päris huvitav nurgas seisev sisustuselement.