Väo on in.

Ma valetasin. Enese õigustuseks pean ütlema, et tahtmatult. Ma tõemeeli uskusin, et nädalaga ei teki veel piisavat ronitavat jääd. Ja nii ma siis ütlesingi, et kui hästi läheb, siis jää tuleb ehk järgmisel nädalal.
See oli eelmisel nädalal.
Laupäeva õhtul tuli mõte hommikul varem kargud alla ajada ja väike jalutuskäik teha. Isegi lumesaju lubas ilmateade järgi jätta ja päikese välja ajada. Panin isegi asjad õhtul enamvähem valmis, et hommikul lihtsam oleks. Kella helisemise peale aknast välja piiludes paistis aga ikkagi tihe pilvkate ning lumesadu. Lootusetuses keerasin tagasi magama.
Pealelõunal oli aga juba paar korda vilksamisi päikest näidanud ning hooti oli isegi lumesadu järgi jäänud. See ajas mind asju uuesti kokku panema ning loodusesse.
Betooni tänav oli lahti aetud, aga parkimiskohta loomulikult mitte. Pole hullu, kui lumelabidas autos. Kott selga, räätsad alla ja minekut.
Vajun sisse vaid kuni põlvini. Lumi on hästi kohev ja ei paku isegi räätsaga erilist tuge. Siiski on lihtsam, kui ilma. Karjääri servale jõudes on hea meel, et köie ja kirkad kaasa võtsin, sest avanev vaade on jäine. Koheselt oleks ronitavad paar erinevat liini ning kivi appi võttes veel mõned. Valin välja kõige jämedama ning sean üles väikese tugiköie.

Üleval on lumine. Keskel on märg ja all on suisa vesine. Jalgadele leiab tuge vaid hästi seina äärest, sest sügavale lombile pole veel jääkoorikut peale tekkinud. Sätin seal serva peal omale julgestuse valmis ning proovin ronida kah. Köis on vahepeal pulgaks muutunud ning haarats ei kipu liikuma. Poole seina peal on sõrmed jääs. Liigun vaikselt ülespoole pidevalt sõrmi liigutades ning julgestusega võideldes. Kõigest hoolimata arvan üleval peale kinnaste vahetust, et sellest ei piisa ning laskun uuesti alla.

Teine kord on sõrmed soojemad, aga liin natuke raskem. Tulemus on sama ehk jõuan üles kogu varustusega. Algus on tehtud, ja tunne on .... mitte väga külm.

Kaks tundi autost autoni. Hulganisti lumes sumpamist ja nati ronimist. Kui nüüd enam hullult lund ei saja, siis liginemise rada on sisse tambitud ja üks parkimiskoht ära roogitud. Pole muud kui andke aga minna. Karta on, et Harku karjääris on seis midagi analoogset, aga seal on parkimiskoha sisserookimine raskem.

HDB 2010 tulemused

Selle sügisene Harku Drytool Boulder on läbi. Võistlus koosnes seekord kolmest kvalifikatsiooni rajast, mis erinevalt eelmistest kordadest olid lihtsamad, kuid selle võrra hulga pikemad. Sellele järgnes finaalrada, mida roniti samaaegselt ning toimus nn tagaajamismäng.
Pikkade radade ronimise hõlbustamiseks oli lubatud ka vahepeal seinal enesejulgestusse puhkama jääda, kuid ekstsentrikutega tuli see punkt ise kirka küljes rippudes meisterdada.


Põhiradade ronimise järjestus oli kahe esimese raja põhjal väga tasavägine, aga kolmanda raja lõpus oli nelja võistleja märgid poole meetri sees ning seal toimus väikene kohtade ümbermäng. Kokkuvõttes jagunesid punktid järgmiselt.

Viljar Grauen 4
Tõnis Peljo 6
Johannes Vind 11
Andres Hiiemäe 12
Peteri Grauen 15
Madis Reinumägi 17
Sven Oja 19
Erkki Aadli 23

Lõpuni said ronitud kõik rajad, kuid ainult Tõnis tegi seda 100 protsendiliselt ehk enesejulgestuses puhkamata.


Finaalis said neli paremat seinale ja esimene ohver Viljar langes 1:57 teise vahepunkti sisenemisel. Tõnis langes konkurentsist 4:39 täpselt samas kohas. 3-4 minutit hiljem sa pidu läbi, kui kahe viimase võistleja vahe nullini vähenes.
Võitjaks sai teist aastat järjest Andres Hiiemäe.

Kui üks väike viperus finaalraja teise alguspunktiga välja arvata, siis võib üritusega rahule jääda. Tänud võistlejatele, kes võtsid vaevaks kohale tulla ja kirkaga kivi kraapida. Peale võistlust väikese arutelu käigus käidi välja mitmeid võistlusformaadi parandamise aspekte mida võimalikel tulevastel üritustel rakendada.

Mõned pildid kah olustiku edasi andmiseks.
Minu kaamerast
Madise kaamerast

Head kirkahooaja algust kõigile.

Omani reis -- esmane ekskursioon

Hommik algas telefonihelinaga. Tuli välja, et me elasime veel egiptuse ajas ja seega pool päeva juba möödas. Kiired söögid hotellis (täitsa nämma), mõningad asjad kokku  ja istusime jällegi meie külalislahke kohaliku autosse. Kindlat plaani polnud, kuid soov oli näha, mis pealinnas ja ümbruses toimub.

Esmajoones viidi meid vaatama kalaturgu. No jah, kilu ja räime seal polnud. Oli hoopis omajagu erinevaid värvilisi ja mittevärvilisi kalu. Sekka mõned kombitsatega asjapulgad ning paar suuremamõõdulist jurakat. Lisaks kalade ostmisele sai seal lasta oma ost ka ära puhastada-fileerida. Selleks oli lausa suurem hulk pakistaanlasi/hindusid kokku kogutud. Lõikelaudade kulumise järgi vaadates oli neil tööd palju. Siinsamas kõrvaltänavas pidi olema ka üks kalarestoran, kuhu saab siit turult ostetud kala küpsetamiseks viia.

Kalahaisu seest suundusime edasi aga riigi tähtsaima mehe kodu kaema. Sultanipalee asub Muscati vanalinnas ning on viimaste aastate jooksul kõvasti ülesvuntsimist saanud. Põhiliselt just palee ümbrus. Kahjuks nii lähedale, kui Kadriorus lihtinimesi ei lasta.

Edasi väikene rõudtrip mööda kaldaäärset maanteed. Ilusad vaated kaljusele rannikule. Saame teada, kus on sadam, kus on sukeldumiskeskus ning ette näidatakse ka üks ilus avalik rand. Vaikselt anti aga mõista, et ujuma minge sinna eurooplaste kohta, mis on "secure" (sissepääs 3 riaali), mitte siia avalikku randa, kus kohalikud kah käivad. Eestlase mõistusele jäi küll nati arusaamatuks, mida mõeldakse turvalisuse all, aga noogutasime igaks juhuks mõistvalt kaasa.
Saime ka õpetust, et kui sõidad mööda müügiputkast, kus müüjaks on hindu, siis võid signaaliga teeninduse autosse tellida, kui aga müüjaks on araablane, siis pole see viisakas.

Tagasi linna jõudes parkisime auto mereääse tee serva ning astusime sisse ühest pealtnäha mittemidagiütlevast kangialusest. Sealt edasi avanes meie ees lõpmatute käikude jada, mis oli mõlemast küljest ääristatud igat sorti käsitöö kaupadega. Enamus muidugi mingi tilu-lilu nagu meilgi kunagi Kadaka turul ainult et India-Pakistani võtmes. Mõistus ei suutnud kohe aga kõike haarata ning esialgu sai põhiliselt info talletamisega tegeletud. Jätsime koha meelde ilmselge tagamõttega siin hiljem põhjalikumalt ringi vaadata.

Sobivalt saabus ka siesta aeg, kus kõik poekesed kinni pannakse ning rahvas põhjusmõtteliselt koju pikutama suundub. Meie võõrustaja oli kah seda nägu, et ta tahaks puhata, aga võõramaalased olid näljased. Kuna olime Omanis, siis tahtsime loomulikult midagi kohalikku maitsta. Kohalike kommete kohaselt sõitsime selleks läbi terve linna, sest sadama pool ei pidavat midagi muud peale india ja sarnaste toidukohtade olema.

Maandusime söögikohas nimega "Restaurant for Omanifood", mis paistis üllatavalt araabialik. "King fish" ja mingi riisi asi läks 2,4 riaali, maitses hea ja oli tubli kõhutäis. Niiöelda magustoiduks kutsuti meid "parima sõbra" juurde. Tegelikult oli see siis üks neist mitmetest keldris asuvatest suitsuurgastest, kus araabia mehed käivad salaja sishat (vesipiipu) imemas. See pole küll päris minu teema, aga kogu selle kõrvale käiv ilmselgelt "turvalises" keskkonnas käiv jutt andis mingit arusaamist, mismoodi kulgeb ühe omaani "pintsaklipslase" (pole neil ei pintsakut ega lipsu) rutiinne tööpäev. See tundus igaljuhul suht lühike ja pikkade ja tihedate pausidega.

Nüüd tegime ühe pisikese pausi, et meie võõrustaja saaks koju magama minna. Meie ühtede õigete eestlastena aga siestat ei pidanud vaid tegime selle asemel ühe väikese jalutuskäigu hotelli juurest sadamani ja tagasi. Selle aja peale oli siesta läbi ning meie endid läbinisti higiseks ajanud. Otseloomulikult nõudis selline hetk kohe ujuma minemist. Kohalikku innukusega sõidutati meid jällegi linna teise serva ning ühe koha peal siis näidati, et seal kaljunuki taga on üks tore ja varjatud abajas, kus on sobilik (poolpaljana) ujuma minna. No me siis läksime. Ja ujusime. Kuni päike mere taha ära vajus. Pildil toimuv dws oli tore, aga lõppes sulpsatusega kohe, kui üks krabi serva tagant mu sõrmi uudistama tuli.

Õhtul tutvusime veel kohaliku kaubandusvõrguga ning võiski päeva lõppenuks lugeda. Muidugi kohaliku arusaam korralikust poest oli natuke erinev meie omast, seega võtsime ükshetk kätte ja lahkusime meile ette näidatud keskusest ning proovisime omal käel õnne. Lõppes asi sellega, et võtsime takso ning lasime endid viia Carrefour poe juurde. 1 Riaal ja tükk aega autosõitu hiljem olime alguspunktist mõnesaja meetri kaugusel teiselpool kiirteed, kus tõepoolest asuski sellenimeline pood. Nüüd saabus õnn meie õuele koos kõige sellega, mis seal poes pakuti.

Omani reis -- Egiptuse kolmnurksed kivihunnikud

Jõudsime Kairosse ja ilm oli soe. See oli küll 2 öösel, aga kindalsti üle 25 kraadi. Kahjuks aeti meid kohe bussi ja terminali. Seal toimus esimene rööv ehk egiptuse viisade eest pidime 25 euri letile viskama. Täpse raha puudumisel saime veel kohalikku paberit vahetusrahana tagasi. Loomulikult kirve kursiga.
Esialgne plaan oli käsipagasit (seljakotte) kaasas vedada ning linna peal tähtsamate vaatamisväärsuste ümber tiir teha. Selgus aga, et saime siin ka suure kohvri oma kätte ning nüüd oli vaja sellega midagi ette võtta. Valikuid suutsime välja mõelda kohe rohkem.

1. Teeme kohe varajase checkini järgmisele lennule ja saame niimoodi kohvrist lahti. Õnnetuseks aga saab seal sisse tsekkida vaid 2 tundi enne lennu väljumist.
2. Anname kohvri pakihoidu. No igas normaalses transpordisõlmes peaks selline olema. Isegi Tallinna rongijaamas on. Kairo Lennujaam pole aga nähtavasti normaalsete transpordisõlmede nimekirja arvatud ning seetõttu pole seal ka oma pakke kuskile jätta.
3. Võtame takso ja põrutame mõnda hotelli, kuhu ehk õnnestub 10-ks tunniks oma kohver turvaliselt ära paigutada.

Mingi rikka tüübi kodu

Kogu selle mõttetegevuse ja sagimise käigus kurtsime oma muret nii ühes kui teises kohas ning sealt koorus välja veel üks variant. Võtame juhiga auto, mille pagassis meie kohver "turvaliselt" pesitseb. Neid asju pakkus seal lennujaamas mingi niiöelda ametlik turismiagentuur või asi. Otseloomulikult polnud seal fiks hindasid, vaid kohe algas meie moosimine ja meelitamine. Kauplemine algas 120$ juurest. ning pool tundi ja mitmeid huvilisis hiljem olime jõudnud 180 kohaliku ehk umbes 380 eeguni. Mis ilmselt oli ikkagi räigelt üle makstud.

Proovin eemalolevat nägu teha
ja müügimeeste piiramisrõngast
kuidagi välja pääseda

Kõigepealt sõideti meid mingisse töötajate parklasse, kus siis tutvusime oma autojuhi ning sõiduvahendiga. Öösel kell 4 oli liiklus hõre, aga sama või isegi veelgi hõredam oli ligipääs vaatamisväärsustele. Nati piilusime valgustatud suuri kenasid maju ning säravaid mosheesid. Kuskil 5..5:30 paiku jõudsime Giza kanti mingisse suht kõrvalisse majadevahelisse hoovi, kus meiega liitus kohalik kaameliajaja/giid. Eesmärgiks loomulikult meile suure raha eest väikene retk maha müüa. See aga polnud meie plaanidega kooskõlas ning seda me seal järgmised vähemalt pool tundi kestva ajupesu ürituse vahele korduvalt mainisime. Põhiline argument muidugi oli see, et püramiidid on kaugel kõrbes ning sinna on pikk maa jalutada ning ilma sõiduvahendita ei jõua kuskile ega näe midagi. Väike kahtlus hakkas muidugi tekkima, aga jäime endile kindlaks. Kui müügiagendist lahti saime leppisime juhiga kokku, et võime kuni söögikohtade avamiseni autos rahulikult pikutada.
Siis väikene söök kuskil tänava ääres ning kell 8 kui värav lahti tehakse saame vaikselt kivihunnikute poole jalutama hakata. Magasime tunni-kaks, otsisime meeletu liiklustihedusega peatänaval söögikoha, einestasime, vahetasime eurosid kohalikuks pahnaks ning peaaegu õigeks ajaks jõudsimegi püramiidide ala väravasse. Muu hulgas jäi meie juht veel vales kohas parkimise eest lubadest ilma ning pidi vahepeal minema sellega jahmerdama.


Krdi valelikud kohalikud ma ütlen. Nii kui valgeks läks, paistsid iidsed kolmnurksed ehitised kohe ära ning polnud need midagi kuskil kaugel kõrbes. Siinsamas 5 minuti jalutuskäigu kaugusel hoopis. Jama muidugi selles, et vahepeale oli ennast sättinud meeletu hulk enesemüüjaid ning nende pidev müügipressing oli väsitav. Kui poleks seda segavat faktorit, siis võiks sinna teine kordki minna püramiide uudistama, aga seekord oli meil niigi vähe aega ja julgelt pool sellest kulus kellegi tõrjumisele ja eemale peletamisele. Lisaks pidi oma trajektoori nii sättima, et sinu ja kohaliku vahele jääks vähemalt üks turist või paarkümmend meetrit, vastasel juhul oli jälle kümme korda "no" vaja öelda.

Püramiidid ise muidugi võimsad, aga milegipärast arvasin, et need ehituseks kasutatud kivid oleks pidanud suuremad olema. Tippu ronida ei lubatud ja sisse minemiseks kahjuks aega nappis nii siis tegime väikese tiiru, piilusime ka sfinksi nati lähemalt ning suundusimegi suht varsti takso juurde tagasi, mis meid väikese tiiruga lennujaama viis. Ummikus passimine jäi olemata ehk oleksime võinud poolteist tundi kauem ringi jalutada, aga ettevaatus eelkõige.

Kairo uusrajoonid moodustasid mustreid

Siit jäi veel kiire vahepeatus araablaste peolinnas Bahreinis ning kell 22 õhtul saime hingata lämbet omaani õhku, mis ei lõhnanud pooltki nii hullult, kui Kairo oma.
Hea üllatusena oli Margiti kohalik sõber siiski meile lennujaama vastu tulnud ning viskas meid hotelli ära. Selgus, et olime esimeseks ööbimiseks valinud Omani vanima, kuid siiski vägagi korraliku ja mitte "väga kalli" hotelli Mutrah. Vajusime suht kiirelt linade vahele ära.

Oman'i reis -- Eellugu

Kuskil pea aasta tagasi oli hetk, kus tekkis vägev soov kuskile minna. Margiti värsked kontaktid aasia ja araabiamaadega muidugi olid selle ajendiks ning suunajaks ning sealtkandist saigi otsitud sihtmärki. Midagi kindlat ja suurt aga otseselt mõtteis polnud. Kuni ühel päeval sattusime pakkumise otsa, millest ei saanud keelduda. Lennukipiletid Oman'i ja tagasi vaid 6 tuhhi eest oli nagu kingitus. Mõned tunnid vaagimist, eluolu korraldust ning piletid said ostetud. Tuli küll palju ümberistumisis ja lennujaamades ootamist, aga plaanisime neid vahepeatusi sisukalt kohapealse eluga tuvumisel kasutada. Ajaks valisime tol hetkel sügisese perioodi, kus temperatuur juba nati talutavam võiks olla ehk seal 30 kraadi piirimail.

Kodus oli üks raamat Omani kohta, millest huvipakkuvad osad sai kiirelt läbi loetud. Lisaks mõned taustinfot pakkuvad raamatud islami kohta. ning loomulikult guugel see määratu infoallikas. Pikapeale tekkis enamvähem aimdus, et maa kuhu suundume on oma looduse poolest väga rikas ning vaadata ja kogeda on seal kuumast mererannast jaheda mäeni, pisikestest sibavatest putukatest suurte kaameliteni ning korallidest majesteetlike merekilpkonnadeni. Lisaks oli igal pool mainitud külalislahket omani rahvast ja mõnusat olustikku.

Esialgu plaanitud 2 nädalat ei tundunudki enam nii pikk aeg olevat. Kalendrisse sihtkohti ja vaatamisväärsusi lisades sai graafik tihe.

Siinkohal peab tänama eestlasi, kes oma omani reisidest reisikirjad netti riputanud ning sellega info otsimist nati kergendasid. Samuti on tripadvisorist sihtkoha kohta ühtteist asjalikku leida.
Kõige rohkem peab aga tähelepanu pöörama Omani valitsuse suurtele pingutustele oma maad promoda läbi kõikvõimalike turismialaste veebilehtede. Eks nad valmistuvad aktiivselt perioodiks, kus nafta pole enam majanduse alustalaks ning riiki peab mingi muu allikaga rahastama. Nende õnneks on materjali selleks piisavalt.

Kõige selle tulemusena oli reisi alguseks paigas enamvähem ajakava koos sihtmärkide ja GPS kaartidega. See kõik oli aga teoreetiline, sest kohapeale jõudes sai plaane kohe ja kardinaalselt ringi tehtud. Etteruttavalt peab aga ütlema, et enamus plaanitud kohtadest sai külastatud ning reis oli igati oma kulutusi ja vaeva väärt.

Proovin siia kirja panna meie teekonna, muljed ning infot erinevate majutus ja sihtmärkide kohta. Võibolla on mõnel tulevasel reisijal sellest infost mingit kasu.



View OMAN trip in a larger map

40 .. 4 vaid 24 tunniga.

Olen nüüd reisilt tagasi ja proovin uuesti järjele saada.
Keskkütte katel arvas, et tema enam käima ei lähe. Brr...Otsin kapist villaseid sokke ja proovin tehniku vähem kui nädalaga kohale meelitada.
Veekindel fotokas arvas, et ta ikka ei ole niiväga veekindel. Vaatame, mis garantiipoisid arvavad.
Auto tootjad arvasid, et mu autol võib fataalne viga küljes olla ja kutsusid ta tagasi kontrolli.

Pangakontol on toimunud suuremat sorti tühjendus.
Kodune külmkapp on ikka väga tühi. Isegi peale esmast poeskäiku.
Nurgas on suur pesemata riiete kuhi, aga kütmata majas pesu kuivatada on enesetapp.
Tööl on vahepealsete nädalatega tegemist vajavate asjade kuhi kõrgemaks kasvanud.
Meilide hunnik vajab veel ülevaatamist.
Reisimuljed on osalt paberil ja osalt fotokas ja osalt peakolus. Peaks need kuskile ühte kohta majandama.

*Pealkirjas mainitud numbrid on välistemperatuuri muutuse omad.

HDB - speed/endurance

Harku Drytool Bouldering: speed/endurance.
alapealkirjaga: "Catch me if you can!"

Aeg: 21. nov 2010, kell 11:00
Päike 7:55-15:56 ja 19:27 saabub täiskuu.
Ilm on tol ajal heitlik temperatuuriga -10 ja +10 vahel ning sademete tõenäosus on suur.


Formaat: Boulderingi moodi, aga võimalusega ennast seinal vahepeal enesejulgestusse panna. Madalal. Paremusjärjestus kauguse ja aja alusel ja lõplikult finaalrajal.


Koht: Harku traavers. Tallinna läänepiiril Harku karjääri värava ligiduses. Infot koha kohta


Tulemused
Pildid



Põhivõistlus:
Võistlejate järjekord loositakse.
Seinal on selgelt märgitud radade algus ja lõpp ning keelualad. Iga 10* minuti järel stardib võistleja ja ronib võimalikult kiirelt keelualasid vältides lõpu poole. Kui võistlejaid on palju, siis ajakava huvides vahesid lühendatakse. Maad ei tohi puudutada ja üles välja ei tohi ronida. Vahepeal on lubatud puhata enesejulgestuses. Kõik vahendid enesejulgestuse tekitamiseks peavad võistlejal endal kaasas olema ning kõik peab ka lõpuni kaasas olema. Juhul kui midagi seinale jääb või maha kukub loetakse see koht viimaseks punktiks, kuhu maani võistleja jõudis.
Juhul kui võistlejale jõuab järgi hiljem startinu (KÄEGA puudutus mistahes kehaosa või ronimsvahendit) peab ta seinalt maha tulema ning kauguseks loetakse viimane toetuspunkt seinal enne kontakti järgneva ronijaga.
Juhul, kui võistleja kukub seinalt või rikub muidu ronimise piiranguid enne järgmise võistleja ronima hakkamist (10* minutit), on tal võimalus alustada uuesti algusest piiramatul arvul kordadel. Arvesse läheb kõige kaugem punkt, kuhu reeglitepäraselt jõuti. Viimasele ronijale rakendatakse 10* minuti stardi reeglit ning imiteeritakse järelronijana esimese ronija seinal edenemise tempot.
Järgmist rada hakatakse ronima, kui eelmise raja on lõpetanud vähemalt 2 ronijat ning esimene neist on saanud puhata vähemalt 10* minutit (üks terve tsükkel).

Raja läbimise pingerida koostatakse seinal edasi jõudmise järgi. Kui mitu võistlejat jõuavad ronida lõpuni, pannakse järjestus paika läbimise aja järgi.
Paremusjärjestus moodustatakse kõikide radade pingeridade summa ning läbimise aja järgi (väiksem on parem).


Võistlejal on õigus kasutada oma spotterit, kuid igasuguse muu abi osutamine peale kukkumise pehmendamise on rangelt keelatud. Kohtunikul on õigus keelata selle reegli rikkumise tuvastamisel edasised katsed.

Finaal:
Finaali pääseb põhivõistluse 4 paremat.
Võistlejad saavad igaüks ühisel rajal oma stardipositsiooni. Stardi hetkel hakkavad kõik ronima eelnevalt kokkulepitud suunas.
Kui võistleja jõuab raja lõppu, saab ta alustada uuesti algusest(teisest otsast).
See kes järgmise ronija poolt kätte saadakse langeb välja. 
Seinalt kukkumise korral on võistlejal võimalus alustada uuesti alates viimasest läbitud stardipunktist, juhul kui järgmine võistljeja veel sinnamaani jõudnud ei ole. Vastasel juhul loetakse võistleja väljalangenuks kukkumise hetkest alates.
 Kui seinale on jäänud vaid 2 ronijat, lühendatakse rada poole võrra.

Võitja on see, kes jääb viimasena seinale.




Juhul, kui finaali pääseb ka keegi korraldajatest(rajamärkija) ja ei leidu erapooletut rajameistrit, pannakse finaalrada püsti ühiselt (kõigil võrdsed tingimused). Muudel juhtudel peavad finalistid raja püstipaneku ajal viibima isolatsioonis (raja juurest eemal.)


Rajad:Rada on looduslikul paeseinal piiratud maapinna ja ülemise kaljuservaga. Keelualad on märgitud kas joonte, lintide või muu selgelt eristuva piirjoonega. Mistahes kehaosa või varustusega väljaspool rada koormamisel loetakse katse lõppenuks ja kirja läheb enne toetuse saamist viimane positsioon. Selgelt on märgitud alguse jalgade ja kirkade kohad.


Kuigi kalju on suurematest lahtistest tükkidest puhastatud ei ole raja samaväärsena säilimine garanteeritud. Võistleja peab arvestama, et nuki purunemises/alla kukkumises võib ta süüdistada vaid iseennast.
Rada võib olla osaliselt niiske, samblane või savine. Külmakraadi puhul ka jäine.
Kalju all maas on üldjuhul pehme pinnas mis jalanõude määrdumise kaitseks võimalusel kaetakse.
Rada loetakse läbituks, kui võistleja mõlemad ronimisvahendid on raja lõppu tähistaval nukil ja kohtunik on selle fikseerinud.

Registreerimine:
Registreerimiseks saata mail aadressil: kus on kirjas osavõtja(te) nimed. Juhul, kui on soovi varustust laenutada, siis tuleb ka sellest registreerimisel märku anda.
Ka muude üritusega seotud küsimustega võib samale aadressile pöörduda.

Osavõtumaks eelregistreerimisel kuni 14.11.2010 50.-
Hiljem ja võistluspäeval kohapeal 80.-

Varustus: Igalühel on kohustuslik varustus kiiver, ja kaks ronimiseks sobilikku vahendit (kirkat, fiid, ...). Mittestandardsed ronimisvahendid on lubatud vaid korraldajate loaga.
Enesejulgestuseks ja ronimise hõlbustamiseks on lubatud kasutada vaid passiivjulgestusvahendeid(erinevat tüüpi ekstsentrikud). Friendid ja muud vedrumehhanismidel toimivad vahendid ei ole lubatud. Samuti on keelatud riputada ennast kirka või mõne muu konksu külge.
Soovitus kasutada ronimissusse. Kasside kasutamine on turvalisuse eesmärgil keelatud.
Kohapeal võimalus piiratud koguses varustust laenutada. Hea oleks oma soovidest eelnevalt registreerimisel märku anda. Varustuse puudumine ei tohiks takistuseks saada.


* Korraldajal on õigus antud juhendis õigustatud muudatusi teha ja üritus vähese osalejate arvu tõttu ära jätta või edasi lükata.