Keklinna kant

Tallinna kesklinnale kõige lähem ronitud jääliin asetseb nüüd kesklinnale tunduvalt lähemal. Tegemist on ilmselt kohaga mida enamus Tallinnlastest on talviti silmanud. Meie lähenemine võttis 5 minutit, ainult et polnud vist päris seaduslik. Saaks aga ka otse autost seinale hüpata.

Kaugemalt vaadates on see pikem ja püstisem ja mõnusam kui tegelikult. Seekord läks 3 puuri, aga oleks võinud ka ühega. No kahega saab juba päris julgelt ronida. Aga kuna algselt oli plaan kolm panna, siis panin kolm. Jää on piisavalt paks ja üleval on baasi jaoks miljon sobilikku objekti.

Teistele seda trassi ei soovita, sest loodetud kick jäi olemata. Ronida saab, aga kui, siis väga ettevaatlikult, et autoteele jää- ja muid tükke ei pudista. Püsib praeguste ilmaolude puhul ilmselt veel nädal-poolteist

Stomatoloogiline värk

Esimene tramm mis meid Aguille du Plan peale viis läks 8:30.

Liginemine. Siin veel mingid jäljed ja "lauge" nõlv.

Sealt kulus umbes 20 minutit et jõuda majakeseni. Panime oma kompsud põrandale maha ning see osa seltskonnast, kes pole mägedega sina peal läks skautima. Eesmärk oli vaadata, kuidas hingamine on, kuidas marsuudi juurde jõuda ning kui kaua selleks aega kulub. Heal juhul oleks tahtnud ka väheke ronida. Või noh oli mõte, et roniks äkki paar esimest pitchi sissejuhtauseks ära. Kui väga hästi oleks läinud, siis järgmiseks päevaks oleks olnud ka muid raskemaid variante võtta.

Marsuudi algust tähistav lõhe.

Tegelikult aga rajasime lume sisse teed. Alguses lihtsamini tallutud jälgi otsides, hiljem juba ise rada trampides. Kõrgust muudkui kogunes, aga marsuudi algus ei tulnud ikka lähemale. Enne lõppu tuli ette liustikupragu, kust õnnekombel oli kitsuke sild üle. Testisime siis selle vastupidavuse kah ära, et järgmisel päeval oleks lihtsam. Kogu trall ülesjõudmisel kulutas 4,5 tundi. Ega me väga ei kiirustanud, kuid pikalt passimist kah ei olnud. Kõrgusmeetreid kogunes selle lihtsa skautimise peale 700.

Saabas oli lund täis ja läbimärg,
aga kuivas silmnähtavalt.

Alla minek oli see-eest kiire. 1:30 liikumisele ja 10min veel vahepeal liftijaama peldikus käimist ja kätekuivatusaparaadiga kinnaste tuulutamist.  Ronimisliigutusi sel päeval ei teinud. Õhtu möödus plaanide pidamise, asjade kuivatamise, lume sulatamise ja tee joomise tähe all.
Järgmise päeva plaaniks jäi teha üks tagasihoidlik marsuut nimega "Le Fil a Plomb" III 4+ 700m

Kosutav uni.

Äratus hommikul kell 4:00. Sabistasime mis me sabistasime, aga saime ükskord 5:40 liikuma. Siit siis kulus 40 minutit rohkem kui planeeritud. Kui eelmisel päeval sai suurt tööd tehtud ja kogu raja ulatuses jäljed ette trambitud, siis öösel oli tuul oma töö teinud ning jäljed olid kõik kadunud. Kogu töö tuli teha uuesti ning nüüd isegi pikemalt. Õnneks olime kolmekesi ja vahetustega trampimine vähendas liginemise aega drastiliselt. Lõhe juures olime seekord ajaga 2:20.


Alustuseks köies liikumine mööda järsku lumenõlva, kui jõudsin pisikese jääjupini, siis võtsin kotist puurid välja ja läksin simuna edasi. Eesmärk oli jõuda järsu jääosa algusse, kuid seal ei leidnud kuidagi head baasi  kohta, kuhu kivikraamiga julgestus tekitada. Seega sai hädapärast julgestada ühe puuri pealt, kuni lisavahendid kohale jõudsid. See jupp oli hinnanguliselt 5 köiepikkust ning  julgestusele kulus 1 friend, üks nael, ja 6 puuri.

Järgmine jupp jäi Allanile. Alguses jäine, kehvalt julgestatav diagonaal, siis kivine ja lumine diagonaal teisele poole. Baas oli paar naela praos.

Järgmine lõik Peterile. Alguses 5m jääd, siis suur lumenõlv, kus keskel julgestuseks üks suur kivirahnu välja kaevamine. Lõpus baasini jõudmiseks paarkümmend meetrit simu. Viimased 10 sellest jää peal. Baasiks suur köiepusa kaljurünka all.

Edasine oli kogu marsuudi crux, mis jäi mulle. Järsk jää, mis algas suht jäävaeselt.Peale jaamast pandud pähklit läks tükk aega kassidga kivi kraapimist  ja õhukese jää toksimist, kui ükskord mingi puuri paika sain. Esimesed puurid said tervenisti jää sisse, aga jää oli selline külm, rabe ja kalju küljest lahti. lisaks oli igal pool horisontaalseid pragusid, mis kukkumisel oleks suure tõenäosusega tähendanud välja tulevat puuri.

Kui ma "korraliku" jääni jõudsin, siis selgus, et see pole piisavalt paks ning 13-ne puur jäi veel 3 senti välja. Paremat aga polnud kuskilt võtta ja nii neid tuli vähemalt kolm tükki järjest. Lõpuks paarkümmend meetrit kõrgemal sai ka midagi kindlamat seina ning nati tuli kindlust tagasi. Edasine polnud väga hull. lihtsalt pidi puure kokku hoidma ja kuidagi diagonaalis paremale ronima. Üle nuki ja sealt paistiski järgmine jaam.

Jaam peale cruxi.

Panin ennast valmis, et nüüd on minukord julgestada, kuid asjaolude sunnil tuli jälle puurid haarata ja minna. See jupp polnud keeruline, kuid vastupidiselt eeldatule täiesti jääs. kaljuvahendeid polnud kuskile panna ning lõpp läks jälle puuride kokku hoidmiseks. Sääred olid pikast esikihvade peal seismisest/ronimisest väsinud ja jupp aega läks lihtsalt jalgade puhkamisele. Ühes kohas oli isegi valik, kas vasakult mööda lihtsat jääd, aga kogu aeg esikihvadel või paremalt rahnu tagant vähe keerukamalt, aga kohaga, kus sai täistalla peal seista. Valisin teise variandi. Lisaks ronisin seekord ka pikalt välja ning lõpus tegin baasi kuskile jääle. Kui teised üles jõudsid vaatasime kella ning otsustasime ronida järgmise baasini ning sealt alla tagasi laskuda. Olime seinal olnud juba üle seitsme tunni.

Vaade kõrgeimast punktist ülespoole.
Peale 10m jääd vaid laugem lumenõlv.

Laskuma hakkasime 16:00 Alguses mitte nii ludinal, aga 7 köit hiljem olime jää osast all ning veel 4 köiepikkuse jagu lumenõlval vaheduvat julgestust tehes olime turvaliselt üle liustikulõhe. Üldiselt sai laskumistel kasutada olemasolevaid laskumisaasasid, kuid ühel jupil tuli ka enda varudest üks nael mäkke jätta. Kell oli alla jõudes 19:15 ning oli juba päris hämar. Kuskil naabermarsuudil meist ülevalpool tegelesid laskumisega ka mingid pratslased, kuid nad jäid hiljaks ning ilmselt öö peale. Nende lampi oli kergelt seinal näha veel tund hiljem, kui hakkasime juba liftijaamani jõudma.

kollased tõusujaamad,
punased laskumisjaamad

Pimedas muideks on kõik teistmoodi. Meie hommikused jäljed oli tuul siledaks lükanud ning hütt oli hoopis teise künka taga, kust meie seda otsisime. Peale pisukest tiirutamist aga jõudsime kenasti katuse alla ning päeva võis lõppenuks lugeda.



Uksest-ukseni 15 tundi. Sellest 8 köies ronimist ja 3:15 laskumist. Tõusu tuli lisaks liginemisele (700) veel 400 meetrit. Marsuuti me ära ei teinud, sest oleme aeglased ja nõrgad. Oleks ju saanud veel varem tõusta ja sättimisele vähem aega kulutada, aga tegelikult peab kiiremini ronima. Sääred peavad olema terasest ning alatine baasides sahmerdamine tuleb ära jätta.

Mugavustega magamistuba

Tagasi vaadates jõudsime me ronida nati rohkem, kui 2/3 rajast, kuid edasine oli suures osas vaid mööda lumenõlva üles minemine. Tehniliselt lihtne, kuid väsitav ning julgestuse panemise koha pealt ilmselt problemaatiline. Hinnanguliselt oleks see võtnud 2-4 tundi, kuid seda ei tea kunagi ette. Alla pöördumise otsus oli meie seisukorras igati õige.

Kus see lahendus siin on?

Offroad approach. Pilt: Allan Valge

Chamonix jääronimisreisi fookus pidi suures joones olema midagi muud, kui varasematel reisidel. Rohkem mägedes ja vähem koskedel, kuid sissejuhautuseks ja tunde tekitamiseks tuli kuskil natukene kirkat viibutada.

Valisime selleks kohaks lähedase Le Chapeau piirkonna ning sealt hulgast raamatu järgi "La Solution" II 4 250m.  Gaidbuuk oli meil prantsuskeelne ning telefonis paikneva OCR programmi ja googeltranslatori abiga saime teada, et lähenemine on ee.. mitte kõige arusaadavam. Ühesõnaga võtsime kotid ja hakkasime astuma.

Vasakul "La Solution", paremal "Pourquoi bas".
Pilt: Allan Valge

Le Lavancherist ülespoole, siltide järgi, kuni kuskilt nuki pealt nägime, et mingid jääkosed on meist jupi maad allpool ning kuskil kanjonis. Selle peale tegime väikese tagasimineku ning võtsime harutee. Rajake lõppes vaateplatsil, kust oli küll koskesid näha, aga need polnud õiged kosed ning nende juurde alla ei olnudki niisama lihtne pääseda. Valik, kas tagasi vantsimine või seiklus offroadis sai tavapärase vastuse.

La Solution Algus. Pilt: Allan Valge

Panime mööda osaliselt jäätunud ojasängi ülespoole. Alguses niisama, siis kassidega ja kui juba väga järsuks ja kaljuseks läks, siis ka ühe köiepikkuse seotuna. Nimetame seda siinkohal M4 köiepikkuseks. Väga hea sissejuhatus kalju peal julgestuspunktide leidmisele ning mitte jää peal ronimisele.  Lõpuks jõudsime planeeritult sellesama raja peale tagasi, kust mõni aeg tagasi alla keeranud olime.

Nüüd tampisime nii kaugele, kui rada viis ehk siis "Mer du Glace" vaateplatsini mis asus vist seal 1650m või midagi sellist. Päike paistis lumi sillerdas, vaade oli super -- mida aga ei paistnud olid jääkosed. Aega õnneks veel oli ning võtsime ette lumise laskumise mööda mäenõlva. Alguses laugem, siis järsem ja lõpuks kui tuge pakkuvad puud ära kadusid, sai ka kaks köiega laskumist tehtud. Tulemusena avastasime endid täpselt sealt, kuhu tahtsime jõuda.

Tegelikult polnud kosk 250m ja 4-ne raskus oli ainult alguses, kuid vähemalt saime jääd toksida. Ronimine ise lihtne. Isegi jaam oli poldituna kalju küljes olemas. Suts ja olimegi jälle üleval, kust tuli vaid tagasi alla bussile vantsida.

Mis ma oskan öelda? Pikem lihtsamapoolne värk väljamaa piirkonnas on ikka parem kui lühike raske kodumaal. Aga see oli alles esimene päev ning kohekohe oli lootust jõuda minu jaoks veel käimata radadele. Juba järgmisel hommikul võtsime suuna kõrgustesse.

kuidas veeta üks tore (töö)päev

Vahest on kohe nii, et ei viitsi tööd teha. Tahaks hoopis õue minna ja lumes ringi püherdada. No tegelt tahaks mina ikka kirkad kätte võtta ja jääd toksida, aga see on juba eelistuste küsimus.

Niisiis sai tehtud üks kobe trennipäev. Hommikul vara tööpäeva alguses Väosse ning õhtul enne pimeduse saabumist koju tagasi. Kuna tööpäevasel ajal on karjääri territooriumil ringisagivaid masinaid rohkem kui lugeda jõuab, siis soojenduseks ringiga lähenemine. 20 min lumes sumpamist tegi ihu korralikult soojaks.


paremal servas 15 toprõupi ja siis paar puurimist, et "õiget" tunnet saada. Kõik sujus nii jalgade kui käte töö osas. Sel päeval tegin muideks varustusevahetust ehk testisin paremat vööd ja lasin testida oma kasse. See muidugi tähendas, et minu oma jalgade otsas olid lihtsad, nürid ja lühikesed  horisontaalkihvad. Vahest tuleb ka seda teha, sest siis läheb jalgade tehnika paremaks. Pöörad rohkem tähelepanu jalgade asendile ja liigutustele. Esimesed ronimised oid väga ebalevad, aga päeva lõpuks sai juba päris kindla tunde sisse. Vaja ainult pidevalt jälgida, et kand all ja jalg paigal ning kui lööd, siis esikihvade vahele ei tohi purikat jätta.

Kui puurimisest tulenev õige tunne juba kergelt jahedaks kiskus, siis tegime veel 10 toprõupi otsa.


Kui seegi vertikaalne koht oli juba  täiesti auklikuks tambitud, võtsin ette ühe keerulisema koha. Jää osa polnudki niiväga keeruline, kuid ülemine ots oli hõre ning julgestuseks midagi head polnud. Olin aga mõned naelad vööle pannud ning lootsin neile.

Viimane puur oli see BD punane ehk see ilma CE märgistuseta pisike jupp. Jäässe istus ja kivisse ei keeranud, aga ega ma seda väga ei usaldanud. Olin sellest juba möödas, üks jalg jääl, teine väiksel kiviserval, üks kirka pisikese sulava jäänuki taga ning teine kuskil küsitava püsivusega kivinuki peal. Sellises asendis koukisin vöölt naela ning toppisin otsapidi prakku. Nüüd polnud muud kui oma värskelt kandiliseks viilitud kirkahaamriga valu anda. Peab tunnistama, et haamri löögipind peab olema sile. Eelmisel nädalavahel, kui Toilamõisas üritasin naela lüüa, olid mu kirka haamrid veel ümmargused, aga nüüd korralikult kanti viilitud ning seesama nael läks sisse palju lihtsamalt ning laulis nagu üks nael laulma peab.
Edasine oli juba kirkadega lume seest pidavate kivinukkide otsimine ja vaikselt üles ja  serva peale ronimine.

nendest proovisin vasakpoolset.
Parem on nati liiga õhuke

Peale sellist õnnestumist oli suht loogiline, et valin veel midagi krutskilisema poole pealt. Seekordse liini jää osa oli lamedam, kuid ülemine pool oli hoolimata heast väljanägemisest väga õhuke ning ei andnud puurida. Hea et kirka jaoks paksust oli. Hoolimata keerulisest jääst oli see siiski lihsam osa. Kahjuks oli alt ideaalsena paistnud pragu minu frendi jaoks nati liiga lai ning ükski muu pragu ei tundunud sobivat mu vööl olevate naeltega. Ilma enamvähem julgestuseta aga ei olnud isu hakata lae alt välja ronima. Selle asemel harjutasin natukene ka alla ronimist.

Päeva lõpetuseks veel üks järsem puurimine, kola kokku korjamine ning läbi lume autoni kõndimine.

7 ja pool tundi rassimist, 25 toprõupi, 5 puurimist ja järgi ronimist ning 40 min lumes sumpamist. Väsimus tuli peale küll, aga nädala pärast on oodata veel pikemaid ja rakemaid päevi.

Mudilased jääl

Mingi nädalavahetus sai tavapärase jääronimise asemel lapsed riidesse topitud ning jääle transporditud. Kõigepealt väikene matk Väo karjääri jääseina alla. Teekond sisaldas koeri, rusuväljasid, paksu lund, nõrka jääd ja kõrgeid künkaid. Aga kohale jõudsid kõik peaaegu kuivalt ja tervetena.

Seekord sai lastele väikene ronimissein, kus igaüks sai kassidega ja kirkadega nii kõrgele ronida, kui aga vähegi oskas ja jaksas.

Lisaks väikene madal köierada niisama tegevuses hoidmiseks. Loomulikult toimus paralleeltöö jää toksimise ja puuride keeramisega ning igalpool ringi jooksmise ja turnimisega.


Ronimise koha pealt on eelmise aastaga võrreldes näha, et kirka püsib nati paremini käes ja jalad teevad juba päris ilusaid löögiliigutusi. Kuna aga saapad on väiksed ja pehmed ning kassid suured ja nürid, pole pidamine veel nii hea, kui sooviks. Päris vertikaali hästi veel ei roni. Kui korralikud kirkaaugud ja jalaasted ees, siis küll, aga muidu on veel jõudu ja oskust vähevõitu.

Ilm oli oma mõne külmakraadiga ideaalne. Varbad ja sõrmed kestsid terve pika päeva ilma et mingit erilist jama oleks tekkinud. Ja kui oli aeg koju minna tehti juba plaane, et millal ja kuhu järgmine kord jää peale saaks.

Vähe tummisem sepik

Aasta tagasi tegin kokkuvõtte üleeelmise aasta trennidest. Olen ka just läbi saanud aastal tubli olnud ja oma toimetamised kenasti kirja pannud. Nüüd hea selle pealt mingit kokkuvõtet teha ja numbreid lahata.

Peab nentima, et seekord on sepikul natukene seemneid sees ja vorm vähe kopsakam olnud. Kui rattasõit on olnud enamvähem samas suurusjärgus (õige väike kasv), siis põhirõhk on läinud jooksule. Eks ka jooksuvorm on tänu sellele paranenud ning peab üritama ka edaspidi sellist joont hoida.

Kokku 181 korda ja 327 tundi. Seekord on kõik see jagunenud 19 erineva tegevuse vahel. Endiselt on aga tunne, et trenni ja võistluse suhe pole päris õige. Kui nüüd ennast korralikult käsile võtta, siis äkki õnnestub ses suhtes midagi ette võtta. Ja ma ei mõtle siinkohalt võistluste kogumahu vähendamist.

P.S. Lugesin kokku, et oma möödundaastase trepitallumise käigus olen ületanud 22486 astet. see teeb ümmarguselt 1250 korrust ja kuskil 4300 tõusumeetrit. Takkajärgi vaadates tundub kuidagi väga vähe olema. Ilmselgelt on põhjus vaid väheses viitsimises.

Vanarahva Ennustused

Hilinenud õnnevalamine tõi üllatusena külmast veest nähtavale kaks peenikest piklikku eset. Mul on suured kahtlused, et see on kuidagi seotud mu personaalse golficaddy eestisse saabumisega. Eks näis, kas see tõele vastab või mitte, kui lumi sulanud ja muru roheliseks läinud on. Seniks aga tuleb mängida golfi eesti moodi ehk kirkad vööle ja jääd toksima. Hmm, on saanud juab mitu aastat omale õnne valada, aga mitte kordagi pole tekkinud midagi kirkat meenutavat. Ilmselgelt on see üks õnnetu tegevus.