Jalgades ja tossudest

Eile tegin ühe tossuproovimismaratoni. Või noh, vähemalt ühe korraliku pikamaajooksu. Nimelt maandusin Kaubamaja neljandale korrusele tossuriiuli ette ning krabasin sealt järgemööda kõikvõimalikke jalavarjusid. Eelistasin küll selliseid, mis natukenegi jooksutossu moodi välja nägid ja ka varvaste koha pealt sutike laiemad olid kui moekad paadi kujulised kaunad, kuid vaatasin igaks juhuks ka teised üle. Proovisin nii nike, adi, asics, NB, kui ka muud mis nähtaval oli. Üks õnnetu Salomon oli kah, kuid tundub, et kaups on Salomoni müümisega lõpparvet tegemas, sest valikust ei saa seal selle koha pealt juttugi olla.

Igatahes tuli välja tõsiasi, mida ma juba kaua aega olen kahtlustanud: vanajumal on mulle täiest ebastandardsed jalad kinkinud. Kogu sellest hunnikust jalavarjudest ei olnud ühtegi, mis mulle kuskiltkohast jala peale ei oleks hakanud. Mõni oli küll enamvähem ümber, aga see ei toeta piisavalt jalavõlvi. Mul on ta paganas natuke kõrgevõitu vist. Kunagi heal ajal lapsepõlves ütles praeguseks juba lahkunud vanaisa selle kohta, et kõrged võlvid -- kiired jalad. Ta oli kehka õps ju ta ikka neid asju teadis.
Teised tossud aga mis parajalt toetasid, pitsitasid varvast. Või siis kui varvast kah ei pitsitanud ja peaaegu sobis, siis oli kannaosa sellise ehitusega, et juba paari sammuga käis toss mööda kanda üles-alla. Kujutan ette, et kui jooksen kilomeetri, siis on kannad verel.
Vot nii siis on lood.
Aga alla ei anna, lähen varsti järgmisesse poodi ja proovin seal edasi. Ehk on natuke teine valik ja miskit ikka leiab.
Ja kui ei leia, siis peab jalad vist õigesse mõõtu lõikama.