Puhkus otsas, selle peale peaks natuke puhkama.

Oi milline puhkus mul oli. Teist sellist pole veel olnud ja loodetavasti ei tule ka tulevikus enam kunagi. Aga kõigest lähemalt.
Ette plaanitud puhkus pidi kestma 11 kuni 31 detsember. Kui aga viimne tööpäev läbi sai ning võis hakata puhkamisest mõtlema selgus, et kodus on vägagi haiguslik olukord. Jubedasse köha-nohu-palaviku tõppe olid langenud mõlemad lapsed ning kallis kaasake. Ise pidasin selles haiguskoldes põetades vastu mõned päevad, kuid siis kadus ka minu tervis, võttes ühes nii öise une kui ka hääle.
Nii me seal siis köhisime ja sosistasime üksteisele nädalakese. Pisikestel nagu ikka ei möödu haigus nii kiirelt ning õue jalutamagi sai vaid väga lühidalt ja harva mindud. Õnneks sai kuidagimoodi mõned jõulukingid varutud ning põngerjaid nii palju hoitud ja ravitud, et jõulude ajal sai nad teiste lastega kokku lasta.
Järgmised paar päeva olidki ehk kõige rohkem puhkus selles mõttes et sai maal käidud, natuke puhatud, ringi tiirutatud ning muidu pühi nauditud. Isegi kuuseoksa panime vaasi, et vähe rohelisem oleks.
Aga ega ükski hea ei kesta kaua. 28 õhtul saabus tirtsule selline oksetõbi koos kõhulahtisusega, et pisike pigistati täiesti tühjaks. Õhtu ja öö möödus okset koristades, last potitades ja voodilinu vahetades. Sellest polnud aga haigusjumalale veel küllalt ja ta otsustas last ka kõrge palavikuga tüütama hakata. 39,5 viskas välja vist mitmel korral, aga just selleks hetkeks, kui olime keset ööd kiirabi kutsunud langes palavik millegi salapärase asja mõjul terve kraadi võrra ja näitas meditsiinitöötajatele vaid 38,5. Tegelikult ma neid väga meditsiinitöötajateks ei nimetaks, tulid vaid kohale, tegid tarka nägu, küsisid küsimusi, täitsid mingi mõttetu paberi mõttetute numbrite ja sõnadega ning läksid siis minema. Meie aga pidime last edasi ravima nii nagu ise oskasime, sest mingit nõu ega abi küll ei saanud.
Kõik mis suutsime lapsele sisse sööta ning joota tuli hetkegi kaotamata uuesti välja. Alguses lühemat teed pidi ehk siis sealt kust sisse läks, hiljem kui sooled juba täitsa tühjad olid, polnud vedelikul vahet, kas voolab välja alt või ülevalt. Seega gravitatsioon tegi oma tööd ja edaspidi tuli kõik välja alt.
30-nda lõunaks oli asi nii hull, et me ei suutnud koduste meetoditega enam palavikku alla saada ning saigi ette võetud väike kiirabi autoga sõit. Enne veel väikene süst istmikku ning see turgutas pisikest niivõrd, et kiirabifurgoonis ajas teine juba seosekat jutt masinas leiduvatest seadmetest. Enne oli teine vaid maganud, sittunud ja tuima näoga ringi vahtinud.
Järgnevatest päevadest pole miskit rõõmustavat rääkida. Pisikest torgiti nõeltega, toideti voolikuga ja võeti igasugu analüüse. Tilguti muideks mõjus 3 esimese tunniga nii palju, et neiuke hakkas suhtlema ja ise ringi liikuma ning palavik oli täiesti kadunud. Ju siis oli ikka nii kõva vedelikupuudus tekkinud. Muideks jooma meelitamiseks otsisime isegi ammu rottide poolt ära viidud lutipudeli uuesti kapist välja. Seda lutsiti nüüd siis järgnevatel päevadel mõnuga. Kujutate ette, et 12-13 kg kaaluv elukas joob ära päevas paar liitrit vett (lisaks sai veel vist esimestel päevadel ka tilguti kaudu üle liitri päevas). Tegelt pole seda üldsegi raske ette kujutada, kui arvestada, et pea kõik tuleb ju vabajooksul teisest otsast jälle välja tagasi ning keha ei saa sellest peale pideva potihäda midagi.
Uus aasta tuli vastu üksinda palati aknast välja vaadates. Pisike oli väsinud ja ei ärganud isegi paugutamise peale üles. Nii üksildast aastavahetust ei ole mul küll varem olnud, natuke nukker tunne tuli peale.
Kui tervis hakkas juba head külge näitama, siis otsustas palavik jälle tagasi tulla ning seda ikka kõrge lennuga. 39,5 sai kätte nagu niuhti. Jällegi kõiksugu analüüsid ja särgid-värgid. Analüüsi vastused tulid aeglaselt ning siiski ei näidanud mingit põletikku ega probleemi kohta. Otsest ravi nagu ei saadud teha, kuid pidime edasi haiglas passima. Lõpuks sai vist keha asjast ise võitu ja palavikku ei pidanud enam rohtudega alandama. Selle peale õnnestus meil kuidagi ka arstile selgeks teha, et kodus oleks parem last ravida, kui siin haiguste pesas. 5-s jaanuar oli siis see päev, kus koju saime ja omakorda minu organism nii kaugele jõudis, et põhja alt ära lõi. Vahepeal olid kodus olijad kah muidugi sama asja läbi põdenud. Mitte küll nii drastiliselt, kuid ikkagi kõhuhädade ja palavikuga. Ka minul möödus tõbi kähku ja juba paari päeva pärast saingi tööle tagasi minna.

Ja nüüd ma siis olen jälle siin kuu aega hiljem ja meenutan mis toimus puhkusel olles. Ei meenugi kohe eriti midagi.
Ahjaa, lutipudeli viisid rotid kuramused jälle ära. Tirts oli ilgelt õnnetu.