Seier punases

Poolkogemata tekkis eile päeval 3 lisatundi ja otsustasin käia natuke skautimas. Seekordseks piirkonnaks siis pirita kaldajärsak ning eesmärgiks leida mõni ronimiseks sobilik koht. Auto parkisin kuskile keskele ja kõigepealt suundusin ida poole. Üldseis masendav ehk ainult vahelduvat traaversit võimaldav sein, kuid oli ka kaks natuke kõrgemat seinalõiku (~7m). Ühel neis suhteliselt normaalne kivikvaliteet ehk siis mitte väga savipudine.
Ja siis seal mustakivi tee otsas on see teepikenduse alguse koht, kus pae sisse on kanal lõhatud. Seal on sein püstloodis 6-8m, aga maapind all klaasikillune ja sein suhteliselt praguline (lõhkamise tagajärg) Aga miskit saaks teha küll, kui paremat pole.
Kuna aega oli auto juurde tagasi jõudes veel järel, siis võtsin ette skaudi ka linna poole. Olin juba lootuse kaotanud näha midagi muud kui 3-4m kõrgust järsakut, kui natuke enne obeliski tõmmati minu ärevuse seier punasessse. Järsak läks järsult kõrgemaks, kivi tugevamaks ja profiil ilusamaks.
Ja seina jätkus pikalt-pikalt, kõik silma järgi nii 8m ringis (mõnes kohas vähem, mõnes rohkem) ja valdavalt sutsukene negatiivne. Nii mõnigi liin salvestus peakeses tulevaste projektide kausta priority nr 1 alla. Igaljuhul tean nüüd, kuhu ronima suundun, kui sealpool linna otsas paarilise ja vaba aega leian.
Boonusena sain poolteist tundi järsaku all kakerdada ja natuke kehalist tegevust värskes õhus.