Esimesel teelõigul sain ühes lahtise kruusaga kurvis selgeks, et mu ratta kummid pole just kõige paremad. Külili käimise kartuses tegin ulja poogna heinamaal. Edasi esimesel nätskel tõusul selgus, et ka sellisel pinnal pole vedamine kõige parem, sest suss käis kogu aeg ringi, kui pehmel pinnasel vähe kõvemini pedaalile pressida.
10 kildi juures olin juba esimesed korrad keti kodarate ja kassetti vahele kerinud ning see kordus hiljem mitmeid kordi, peab piirajat regullima.
20 kildi peal oli kann ebamugavast sadulast valus ja selg andis märku, et niipalju raputamist pole esimeseks tõsiseks treeninguks üldsegi hea.
Ja kui sai sõidetud 25 kilti, sai selgeks, et korvidega pole ma üldsegi konkurentsivõimeline, sest peale jala järsust kohast üles astumist läks mul tükk aega, et jalad korralikult pedaali saada. Mispeale tuli suts rohkem vaeva näha, et grupile taas järgi jõuda.
Poole maa peal tehtud puhkepausiks olin suhteliselt läbi. Ei-ei, pauerit mul oli, aga mitte sellist paugutamise oma, nagu seal eesotsa grupis tehti. Mingi hetk käis kurjakuulutavalt tuttava heliga "plinn", aga miskit kolisema ei hakanud ja pressisin edasi.
Ja kui Kalevi-Liival teejuhti sisaldav grupp puude vahele kadus silitasin kergelt oma haiget kanni, sirutasin selga ja keerasin otsa Jõelähtme poole tagasi. Rahulikult oma tempoga kerides sai ka lihased enamvähem konditsiooni ja võis rahulikult minna ämma juurde ahjupraadi sööma. Üks kodar oli sõidu käigus muutunud kaheks mittefunktsionaalseks kodaraks ning ülejäänud kasseti äärsed olid suht mineku peal. Remondilaks garanteeritud.
Rada muidugi oli super, oleks väga tahtnud ka ülejäänud trassi näha, aga misteha, kui jaks üle ei käi. Eks siis mõni teine kord proovib uuesti. See ida poolne osa tundus kirjelduste ja juttude järgi vägagi meelitav rada olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar