Seiklustrenn või treeningseiklus

Selle päeva tarvis võtsin töölt ületundidega auga välja teenitud vaba päeva ning panin kokku pisikese trennikava.

Alguses pisike rull, siis pisike jooks ja siis pisike ratas. Kokku plaanisin pisikeste vahetusala peatustega kulgemist nii 8 tunni ligi.

Peale seda, kui olin varahommikused töökohustused (mäletate seda vaba päeva ja ületundide juttu eespool) ära toimetanud oli veel sebimist maha ununenud asjade ja ratta hooldusest äratoomisega. Tulemusena sai kella käima panna ligi poolteist tundi algselt planeeritust hiljem.

1. etapp rulluisk Kakumäe-Muraste. Soojenduseks ja rulli osa pikendamiseks sai algusse lisatud üks Kakumäe ring, mis alade pikkuse tasakaalustamise mõttes oli igati õige otsus. Tegelikult oleks võinud isegi 2 teha. Siis kakumäe-tabasalu vaheline tänavate labürint, kus vahepeal tuli 50m kruusal kalpsata ja üle laudadest silla minna, kinnisest territooriumist väljapääsu otsida ning lõpetuseks tabasalu mäest üles ukerdada. Edasi oli mõnus sile ja puhastatud kergliiklustee kuni muraste kirikuni ning sealt mitte nii sile ja mitte nii puhastatud lühike tee kuni vahetusalani. Vahetusalas väikene lonks juua, tossud jalga, rullid puukuuri ja minekut. Stardist möödas 1:20

2. etapp jooks Muraste-Kakumäe. Nõlvast alla ja metsa vahele. Seal mõnusad metsarajad, mis hetkel mõnes kohas veel natuke porised. Ainuke küsitav lõik sel trassil oli Piirivalvekolledzist mööda pääsemine, aga sinna olin muu tee puudumisel planeerinud "rannaheeringa". Ootamatult sattusimegi militaarterritoorimumile, mille vahetust lähedusest andsid märku püssipaugud ja erinevat tüüpi piirimärgid. Selle peale võtsime ette mereäärse riba ja kalpsasime seal liiva ja kivide ja puude ja vetikate vahel. Isegi jääd ja lund oli veel mõne koha peal alles. Rattaga saaks sealt küll läbi, aga ilmselt mitte eriti mugavalt. Jalgsi liikudes võib aga seda trassi soovitada küll. Uuesti teele jõudsime mitmed kilomeetrid hiljem ning siit edasi siis mööda kaldapealset teed/rada Ilmandu-Tabasalu-Tiskre. Tiskre oja ületasime seekord vahelduse mõttes lõunapoolset silda pidi, osaliselt ilmselt ka lühema teevaliku tõttu. Stardist aega kulunud 3h.

3. etapp ratas Kakumäe-Muraste-Kakumäe. Oma olemuselt rullide päästmise etapp, aga mitte nii lihtsakoeline, kui kirjeldusest võiks arvata. See etapp ei olnud eelnevalt korralikult läbi mõeldud ja seega kulus palju aega ka kaardi uurimisele ja metsas õigete teeotste valikule. Alguses Harku järve tagant Paldiski maanteele, sealt Astangu ülemist serva pidi kadaka puiesteele (tegelikult tahtsime tähetorni tänavale jõuda, aga norm kaarti polnud ja metsarada juhtis meid omasoodu).

Läbi Harku metsa mõisani ning sealt pisemaid teid mööda Vääna poole. Auklikud kruusateed, metsaveoga mülkaks muutunud teed ja mõnusad päikselised ja tuulevaiksed metsateed möödusid. Paari kilomeetrine lõik kaardi järgi sõidetavat, aga tegelikkuses suht võsast metsarada/kraaviäärset ragistamist polnud rattale küll meeltmööda, aga järgnev 4-5 km pikkune mudane ja rööpas metsavahetee pani velo nurruma. Minu kann muidugi arvas teisiti, aga tema käest ei küsi keegi.

Nüüdseks oli kell armetult minuteid tiksunud ja kiirustasime (vahetus)alasse. Seal haarasime kiiruga rullid kaasa ja panime finishi poole ajama. Algselt planeeritud raja jaoks aega polnud ja nii me seal suure tee äres vurasime. Minul olid rullid kaelas (üks selja ja koti vahel ja teine rinna ja kotirihmade vahel) ja põlv tahtis kogu aeg vastu saabast kolksuda. Seetõttu oli sõiduasend imelik ja jalad käisid kogu aeg harki. Viimane ponnistus ja finishisse jõudsime 6:15 peale alustamist. Viimane etapp kujunes hoolimata teekonna ratsimisest oma kolme tunniga kõige pikemaks. Kilomeetreid polnud just eriti palju, aga selle võib ühe söögipausi ja "huvitavate" teeolude kaela ajada :)

Tegelik trass erines algselt väljamõeldust oluliselt ja seda just eelkõige rattaetapiga seoses. 

Astangu-Tähetorni metsas sõitsime vales suunas. 

Ära jäi türisalu panga külastus ja seal tehtav lisaülesanne. Samuti Suurupi rannaäärne rada.

Muraste keerdtrepi ratastega läbimine ning 

Tabasalu ning Kakumäe rannaäärset teed mööda ratastega kimamine.

Aga suvi on alles ees ja eks neid ületunde on mul rohkem tehtud mistõttu seiklustrenne saab edaspidigi orgunnida. Elu on lill.