Kuigi kevad on juba õues, on mul üks talvine asi klaarimata. Nimelt vastuvaidlematult möödunud hooaja suurim jääronimise teemaline häppening oli 24 tunni ronimine. Pole eriti sõnu. "Where there's a Will there's a way" sobiks ilmselt selle mehe kohta paremini kui ükski muu ütlus. Tundub natuke ebareaalne, et inimene suudab non-stop ronida peaaegu vertikaalset jääd 24 tundi, Aga Will Gadd sai sellega hakkama. Ööpäevaga 194 korda üles 40m kõrgusest WI4 kosest. See teeb 7,7 km. Eesti mõõtmetes teeb see umbes 600 korda mingist karjääri jääst (näit. Lühter) üles ronimist. Minu ühe korra piir on seal kuski 20 juures, milleks kulus koos pausidega (kordamööda ronimine) oma 3-4 tundi. Oleks ilmselt nati veel jõudnud, aga aeg sai otsa.
Kogu sellest kogemusest on tal ka mõned kommentaarid kirjutatud, kuid ega seda õiget emotsiooni ikka edasi ei anna.
Esimene sissekanne räägib kannatustest. See annab aimu mida on vaja selleks, et olla üle kõigist eesmärgi täitmist takistavaist tegureist. Lisaks treeningu sissekanded annavad ehk väikese vihje, kui pühendunud peab sellise eesmärgi saavutamiseks olema.
laupäev, aprill 24, 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar