Vesine päev lõunas

Peale mitut aastat piidlemist jõudsin lõpuks ka mina Võhandu maratoni starti. Suuri eesmärke ei seadnud, põhiline oli sõit lõpetada ning asjast rahulolu kätte saada.
Vee peale jõudsin umbes 10 min varem ning sooja ei jõudnud teha. Sättisin end kuskile keskele ning peale pauku proovisin kuidagi selles paadiraginas ettepoole trügida. Pean siinkohal vabandama nende mõne paadi ees, kellele ette või külge vajusin. Selles oli süüdi minu vähene oskus kaaspaatide lainetusega toime tulemises. Iga kord, kui sattusin mõne teise paadi järellainetusse tõmbas kas esi- või taguotsa kuskile kõrvale. Seetõttu siis punnisingi ettepoole, kus loodetavasti rohkem ruumi ja rahulikum sõita.
Järvelt lahkudes oli hingamine täitsa tuksis, ja tempo tundus nii pika võistluse jaoks liialt kõrge. Edasi oli aga vähe kitsam lõik ning seal sõideti kenasti rivis. Mis minulgi siis muud üle jäi. Kui aga juba jõel nati sõita sai, tuli vähe tuttavam tunne peale ning ka liigutused hakkasid paremaks muutuma. Jõud tõmbamiseks aga ähvardas ikkagi varsti otsa saada.

Õnneks hakkasid koheselt selg ees vastu tulema kummipaadid ning hiljem sõudepaadid. Esimene neist oli Kirumpää silla juures risuhunnikusse sõitnud ning tegeles parasjagu põhja minemisega.
Ümberringi paistsid enamuses kahesed kajakid ning mul polnud jõudu nendega tempot hoida. Nii nad siis vaikselt eest ära libisesid. Ühel hetkel tuli aga tagant ühese süstaga võõramaa keelt rääkiv ja minu suunas muigav tegelane, kelle sabas oli nati lihtsam sõita. Niimoodi sai praktiliselt koos kulgetud kuni Paidrani. Seal tegin ma kiire üleveo ning möödusin hetkega kümnekonnast kaldal olesklejast. Ma nimelt hüppasin kohe peale paisu vette ja sumasin edasi, imestades miks teised oma paatidega mööda kallast nii kaugele kõnnivad.
Tol hetkel tekkis tunne, et ma ehk polegi nii papist, kui väljastpoolt paistab ning iga jõe käänak tõi nähtavale aina toredamaid jõelõike.
See oli see jupp maratonist, mis mulle meeldis. Käänuline kiire vool ja manööverdamine tegid asja lõbusaks. Oli küll paar kriitilist puurondi ja oksarisu ja kivirahnu puudet, aga püsisin õiget pidi ning sumasin edasi. Aeru ja paadi kaldega tüürimine muidugi nõudis oma ja käed ning kõht väsisid kiirelt ning hakkasid endast aina jõulisemalt märku andma.

Enamvähem poole maa peal jõudsin järgi soomlaste kanuule, kelle mõlamistehnika oli enam kui kummaline. Hästi kiired sipsivad liigutused ning kaootilised poolevahetused. Ei mingit sünkroonsust, ei mingit rütmi, vaid ebamäärane sipsimine pisikeste karbonist mõladega. Imelik asja juures oli aga see, et nad liikusid edasi. Ja mitte lihtsalt, vaid tubli tempoga. Enamvähem koos liikudes puhusime natuke juttu õllest ja muust heast, siis võtsin end kokku ja surusin end mööda ja eest ära. Vähemalt enda arust.

Edasi tuli lõik, kus tähtis polnud liikuda mööda voolu, vaid leida lühim ja kiireimalt läbitav tee rohututtide ja madalike ja metsatukkade vahelt. Nii mõnegi koha peal otse sõites sai ees sõitjatele ligemale ja isegi mööda, kuid mõne koha peal oli lõikamine ka mõtetu, sest vooluga kohas sõites liikus palju kiiremini. Igaljuhul kerisin ennast samm sammult ettepoole. Põhiline oli iga natukese aja tagant endale meelde tuletada, et lükka jalaga, keera kehaga, hoia käsi asendis, lõdvesta sõrmi. Nii kui selle unustasid oli tunda väsimust ja vaeva nii kätes, seljas, õlgades kui kõhus.

Kuskil Pindi ja Võuküla vahel olin kogu lähiulatuses olnud pundist ette saanud ning kasvatasin luhtadel edumaad, kuni ühel hetkel mööda voolusängi udjades tupikusse sattusin. Puutüved ja muu risu oli jõe kinni mätsinud ning läbi ei pääsenud kuidagi. Sahmisin seal nati mõtetult, aga pidin ikkagi vastuvoolu tagasi udjama ning kurvastusega vaatama, kuidas 5-6 paati must niuhti teist rada mööda tuimalt mööda põrutasid. Olin jälle samas positsioonis, mis kümmekond kilomeetrit tagasi.

"Mis kehvasti see uuesti" ütleb üks tark vanasõna ja nii ka tegin. Lülitasin effektiivsema aerutamistehnika sisse ja hakkasin uuesti jooksikuid püüdma. Leevaku paisu juures olin teistel peaaegu sabas ning kiire sissevälja ronimise ja tassimisega olin esimesena päekeseloojangu poole aerutamas. Kohaks öeldi midagi kümnenda kanti, mis võttis mind ausaltöeldes natuke sõnatuks. See ei tundunud küll see õige koht olema, kuskohast finshiprotokollis minu nimi võiks loetav olla. Kui aga nii juba kord seatud, siis pressisin edasi. Ikka jalgade ja kehaga. Sverdi olin kiire vooluga kohas paati tõmmanud, et see manööverdamist ei segaks ning hiljem voolu kadudes ei näinud vajadust uuesti vette lasta. Nimelt oli pika udjamise tulemusena tõmme ühtlaseks muutunud ja paat püsis iseenesest vaid kergete korrigeerimistega õiges suunas.

Nulga silla juures sain kätte kuivad kindad ning aerutunne muutus palju paremaks. Ees polnud enam kedagi püütavat ning ainuke mure oli tempot hoida, et tagant tulijad üllatama ei pääseks. Räpina paisu juures oli selge, et tagant on ohustamas vaid üks kahene paat, kuid samas rütmis jätkates olen mina tugevam. Oi see viimane ots oli raske. Mingi aeg jõudis jõgi lageda peale ning tuul hakkas paati keerama. Proovisin mis ma proovisin, aga üks hetk ei olnud muud teha, kui pidin sverdi kergelt vette laskma, et paati vähekenegi stabiliseerida. Samas aga kaotasin selle lükkega manööverdusvõimes ning teravatel kurvidel oli tegemist, et mõlemalt poolt tõmmates normaalsel trajektooril püsida. Ilmselt pean veel seda aeruga juhtimist õppima.

Hinnanguliselt 15 minutit enne lõppu nägin üle ühe käänaku jälitavat kahest ning tuli vastu võtta otsus. Võtsin vastu ja lõpetasin mölutamise. Edasine veerandtund oli "võidu" peale sikutamine. Kuigi mina olin üksi ja nemad kahekesi suutsin finishis edust säilitada 6 sekundit. See oli aga täpselt parasjagu selleks, et luua natuke põnevust kaldalt kaasaelajatele ning tagumises paadis olijatele.

Niimoodi saigi teoks minu helesinine unistus ning saavutasin Võhandu maratonil enda jaoks väga hea 11-nda koha. Oma paadiklassis K1MEN siis neljas.
Ja kuna kõik seda mulle nina alla hõõruvad, siis jah: sain Veerpalult lakki. Aga see-eest olin selles arvestuses esimene.
Selja taha suutsin seekord jätta kõik kanuud ning vaid üks segapaar oli minust väiksema järjekorranumbriga. Taolise mastaaabiga ürituselt on saadud tulemus minu jaoks kaugelt üle ootuste.

Mõned nubrid, kuidas ma sõidu jooksul paigutusin.

kaugus	aeg			koht
4,5 km	00:32:06			31
20 km	01:56:35			34
40,5 km	03:54:37			25
53,5 km	05:05:40			14
75,5 km	07:10:20			16
90,3 km	08:33:32			11
100 km	09:32:21			11

Trassil tarbisin seekord üllatavalt vähe. Ühe shokolaadi, kohukese ning kaks banaani. Vahepeal küll tekkis mõte midagi lisaks põske pista, aga isu nagu eriti ei olnudki. Jooki läks 2L kandis. Tagantjärele mõeldes on üllatav, et ma kuskil kolmveerandi peal kurnatusest haamrit ei saanud või lihtsalt kummuli ei käinud. Ahjaa, paadist väljas käisin vaid ülevedude jaoks.