xDream Sakus

Pean kahjuks juba teist korda xdreami ajaloos alustama tagareast ehk siis hetkel, kui meie tiim stardikaare alt metsa poole punub on ülejäänud loomakari juba ammu kadunud. Seekordset põhjust võib otsida ühe tiimiliikme kellaga mitte sina peal olemisest.
esimene kilomeeter jalgsi legendi järgi ning juba kolmanda pöörde peal panin valesti. Järgmise ristmiku juures sain küll aru, aga vigade parandus on ainult vigade parandus. Rullide jalgapanemise punkti jõudes nägime esimesi konkurente ning sealt platsilt lahkudes ei olnudki me enam viimased.

Rullitamine oli seekord kolmeks jagatud. Igaüks sai pikkuselt võrdse jupi legendi järgi liikumist koos kolme punkti korjamisega. Mina tuiskasin esimese variandiga kohe minema ning umbes pool tundi hiljem olin kogunemiskohas. Seal ootas kilekoti täis puzzletükke, mille kokku panemisel pidi kaart välja tulema. No eks ta tuli kah, aga algus oli vaevaline ning ei hoomanud seda õiget nippi. Nüüd laua taga istudes torkas pähe, et oleks pidanud oma õige kaardi kõrvale võtma ning selle abil oleks tükid iseenesest paika loksunud.
Kui puzzle koos, keerasime selle kummuli ning teipisime teiselt poolt korralikult mäkaivari teibiga kokku, siis kotti ja kotisuu kinni. Peab nentima, et selline kaart pidas ilusti ilma lagunemiseta lõpuni vastu.
ei läinud poolt tundigi, kui saime tiimi jälle kokku (koht 67) ning uhasime tagasi rattaala poole. Esimene vedas, teine rippus ja kolmas puhkas tuules. Ja siis esimese ja kolmanda vahetus. Vahetuspunktis koht juba 48.

Ratta esimene punkt oli kohe värava taga, kus mina istusin pliiatsiga maha kaardile punkte kandma ning teised asusid kaminapuud saagima. Ikka võimalikult 1 kg raskust. Kahjuks õnnestus see neil enne, kui mina kõik vajalikud asjad kaardile kanda jõudsin ning saigi pooliku kaardiga ajama pandud. (Puzzleplakati võtsime ikka kah kaasa). Koht 43.
Rattal kaardi lugemine pole minu tugevaim külg ning eriti, kui viimasel ajal pole kaarti isegi mitte ilma rattata näinud. igaljuhul olid ristmikel hetkelised mõttepausid ning kõik rajad ei tahtnud õigel ajal pähe mahtuda. Kolm punkti hiljem aga saabusime järjekordsesse vahetusalasse aga juba kohaga 37. Nüüd siis kaevikujooks ning väikene jalgsiorienteerumistiir. Rada oli lihtne, aga tagantjärele kaarti vaadates torkavad koheselt paremad rajad silma. uuesti vahetusalasse jõudes olime endiselt samal positsioonil, kuid kiire rattaga majandamine tõstis meid kohe 3 kohta. Õnneks panin 2+2 kokku ning suundusin samasse punkti, kus jalgsietapil juba piiksu teinud olime. Järgmist raiesmiku serva punkti oleks ehk paremast kohast saanud rünnata, aga polnud kah hullu kedagist. Palju kehvem oli see, et kaardile punktide märkimiseks oli mul kasutada must vildikas ning sellega kahe punkti vahelist joont ekslikult teerajaks pidades sai väikene lisahaak tehtud.
Männiku liivakarjääri teedel või siis õigemini liivamülgastes sai kah natuke "sõita", kuid üldiselt pidi ikkagi muldteid ja metsaalust eelistama, et ikka sadulas olles saaks edasi liikuda. Järjekordne vahetusala oli karjääri kaldal, kuhu jõudsime 33-nda järjekorranumbri all.

Vahepalaks sai trossi peal üle karjääri ja tagasi sõidetud, mis kohta kohe üldse ei muutnud, kuid kõhu võttis valusaks (oma vöö on ikka oma vöö). Kohe, kui olime hea kanuu välja valinud(valik käib tegelikult mõlade järgi), hakkasime udjama. Õnneks piilusin oma kaardile ja sealt vaatas mulle vastu vaid üks punkt. Kiire kontroll tuvastas, et puzzle oli endiselt ratta juures ning sinna siis tuligi meie ankrumehel talle järgi joosta.

Kanuus olek oli eba. Kui oled kogu aeg süstas istunud, kus saad ennast ja paati ka reitega juhtida oli kanuus istumine ja ühelt poolt mõlaga sikutamine hirmuäratav tegevus. Pealegi oli tuul tugev ning laine loksutas paati päris koledasti. Kõigele muule lisaks sai eelmisel päeval veel muru riisutud ning pauer puudus täiesti. Sellest hoolimata hakkas alates kolmandast punktist meie koht ühtlaselt paranema. Paranemist ei morjendanud isegi mitte see, kui ma oma selle aasta esimese ujumise ära tegin. Ma nimelt piisavalt lühike, et ühes pilliroo otsa punktis tõusis vesi nii kõrgele, et varbad kaapisid põhjamuda vaid vaevu-vaevu. Veest välja saades katsusin igaks juhuks üle, kas kõik elutähtsad oraganid on alles, sest tunda neid küll ei olnud. Vahepeal oli üks punkt pandud kivirahnu otsa. Nõlv oli sel selline, kust võis üles "joosta", aga üks suur-tugev täiskavanud mees küsis nõutult seal all, et "kuidas ma sinna üles saan?" Näitasin ette.
Üks kõige jubedamaid kanuulõike oli punktide 31 ja 32 vahel, kus laine tuli poolviltu peale ja ähvardas kogu aeg alust ümber ajada. Lõpuks kalda varju saades oli kergendus suur. Nati veel mõlamist ja minu poolt ka jooksmist ning olimegi kanuu lõpus. Kohaks ilus peaaegu ümmargune 26.

Edasist etappi vaadates peegeldus mu silmist ilmselt hirm, sest punkt asetses keset raba. Arvestades minu viimase aja orienteerumiskogemust oli tulemus tegelikult etteaimatav. Peale seda, kui olime enamvähem õiges suunas igaviku tampinud hakkas kuskilt eest loksuv vesi paistma ning olimegi rabast väljas. Teadsin küll kus oleme, aga siitpoolt oli täpselt sama pikk maa suunaga minna, kui teiselt poolt tulla, mistõttu leppisin saadava kahe punkti võtmata jätmise trahviga. Tiimikaaslastest polnud kah kellelgi tahtmist kompassile suund peale võtta ja juhtima hakata.

Vahetusalasse jõudsime väsinuna, ja silmad suud tuulest puhutud liiva täis. Enne aga avastasime, et tuul oli ka mingid kotid liiva täis puhunud ning meie pidime nendest torni ehitama. Jõudu on meil rohkem kui mõistust, seega tassisime ehitusplatsile kahekordse koguse kotte ning pärast loomulikult tagasi kah.
Valikust, kas sõita kõik kolm köiega üle vee punkti juures, mõlada kanuuga elektripostini ja tagasi, sumbata rabas või sõita liivases tuules rattaga valisime esimese, kuid pikkade järtsude tahtel võtsime viimase.
Juba neljandat korda sama punkti piiksutades oli ees vaid viimane 4,3 km ratta seljas, mida innukalt vähendama hakkasime. Esimese punktiga oli väike asukoha ebalus, kolmandale liginemiseks sai "mitte nii sobiv" trajektoor valitud. Viimase punkti eel sai just kõigist mööda soperdatud ning mööda sihti edasi trügitud. Hiljem aga selgus, et targemad tõmbasid kohe peale punkti läbi metsa tee peale, kus sai kiiremini sõita, mitte nii nagu meie, et mööda sihti kuni raiesmikuni ning selt siuhti üle. Selle lükkega sai meie 25-ndast kohast naksti 29.
Aga see kõik ei loe mitte midagi, sest kahe võtmata punkti eest saime omad vitsad kenasti kätte ning lõppeks maandusime 52 koha peale. Siin pole muud öelda kui, et tuleb kaardi ja kompassiga tööd harjutada, siis ei eksi rabas ära.

Fotode originaalid xdream foorumist leitud linkide kaudu.