2009 viimastel päevad muretsesin endale uue kollase sõbra. Oli ka juba aeg ütlevad ilmselt kõik kes minuga koos ronimas on käinud, sest ülejäänud nöörid on mul aastast ..... ja rohkem.
Nati siis parameetritest:
Mark Tendon master 9.7 , 60m, complete shield, midpoint, SBS sukk, 61g/m, 9-10 UIAA kukkumist
Võtsin siis kõige jämedama master köie ja kõige vingema kaitsega, ehk siis veeimavus peaks olema nullilähedane. Kes sama konfiga köit soovib, siis palju õnne, peate tellima, sest kodumaalt sellist kohe poest ostes küll ei leia.
Kogemused: On tuntavalt peenem ja mõnusam, kui teised kasutatavad. isegi 9.8-sega on vahe nati tunda. Alguses on loomulikult mõnus ja libe, jookseb shellist läbi nagu õlitatult, aga kinni jääb kah, kui ikka vaja on. Veel peenemaga hakkaks ilmselt juba hambaga shelli nõudma, aga seda peab proovima.
Vähemalt alguses on see veeimavuse jutt õige. Köis võib ka jääsupis vedeleda ja pärast lased lihtsalt shellist läbi ja põhimõtteliselt jäävaba. Sellist köie kangeks muutumise südroomi nagu mittetöödeldud köitega(suht uut olen proovinud), ei esine. Vahe on olemas ka ainult suka töötlusega köiega ehk siis üks muutub vesisel kosel tugevate külmakraadidega jäigaks, aga teine mitte niiväga.
Juhul aga kui sõlme ümber moodustub tihke jääklomp ei aita ka ka mitteimavus seda sõlme ilma haamrita lahti kangutada.
Juhul aga kui sõlme ümber moodustub tihke jääklomp ei aita ka ka mitteimavus seda sõlme ilma haamrita lahti kangutada.
Köis on praeguseks näinud vett ja jääd, lund ja ehk ka mõne kivi ja puu. Kahjuks on enamuses ronimist toimunud ülaköies, aga on saanud ka altjulgestust ning mõnedkümned korrad laskumist.
Tehases tehtud keskkoha märk on praeguseks nähtav vaid päise päeva ajal ja hoolikalt otsides.
Ma ei tea millest see juhtus, kuid peale Norra jääronimisreisi on üks köie ots 10m ulatuses meeletult karvane ja narmendav. Nagu oleks kuskil kaljunuki vastas edasitagasi saaginud sellega. Enda teada aga pole sellist asja olnud, sest igal pool on köis ikkagi jää ja lume peale sätitud ja erilist "saagimist" pole sellega tehtudki. Kõige tõenäolisem on see, et köis on kose külge kinni jäätunud ning siis jõuga lahti tõmmatud, mille tagajärjel niidijupikesed jää külge jäävad.
Kõik lõhnab selle järgi, et sellest 60m köiest saab järgmisel hooajal 50m köis.
Tehases tehtud keskkoha märk on praeguseks nähtav vaid päise päeva ajal ja hoolikalt otsides.
Ma ei tea millest see juhtus, kuid peale Norra jääronimisreisi on üks köie ots 10m ulatuses meeletult karvane ja narmendav. Nagu oleks kuskil kaljunuki vastas edasitagasi saaginud sellega. Enda teada aga pole sellist asja olnud, sest igal pool on köis ikkagi jää ja lume peale sätitud ja erilist "saagimist" pole sellega tehtudki. Kõige tõenäolisem on see, et köis on kose külge kinni jäätunud ning siis jõuga lahti tõmmatud, mille tagajärjel niidijupikesed jää külge jäävad.
Kõik lõhnab selle järgi, et sellest 60m köiest saab järgmisel hooajal 50m köis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar