Andam kosejumalale

Esimesel ronimispäeval oli kõigepealt vaja teha skauti. Et kus ja mis ja kuidas. Sõitsime teosammul selle spansdaleni oru läbi ja vaatasime põhilised asjad üle. Oli küll koskesid. Mõned pikemad, mõned lühemad, aga kõik nad olid kuskil seal kõrgel üleval ja suurem osa neist paistsid suhteliselt jõhkrad olema. vähemalt esimeste päevade jaoks.
Valisime siis ühe tagasihoidlikuma välja ning hakkasime astuma.
Üle jõe, läbi võsa, mööda oja, mööda võsa, jälle ojal. Kuna nõlv muutus juba kaunis järsuks, siis jätsime räätsad maha ja panime kassid alla ning trampisime edasi. Mingi hetk sai eesliikujale mainitud, et "Noh see on nüüd midagi sellist Rannamõisa nõlva taolist" ja astusime rahulikult edasi. No varsti peale seda sai ka köis välja otsitud ja panime kõik ennast jutti. Mina esimesena panin aegajalt mõned puurid ja tagumine võttis need jälle välja kuni jõudsimegi kose algusse. Auto oli kuskil kaugel all ja meenutas punast sitikat. Aega oli kulunud 2 pool tundi.

Hea meelega oleks alustanud lihtsamast, aga nüüd tuli üles minna konkreetsest WI4 seinast. Koheselt sai selgeks kaks asja: Vorm on s**t ja kindad on veel s***mad. Pea iga puuri järel pidasin pausi ja soendasin sõrmi.
Ka järgnejatel oli samad probleemid ehk siis vorm ja sõrmed, mistõttu aeg muudkui kulus ja kulus. Neljanda üles julgestamise köis oli meil mingi staatiline töötlemata nöör ja see oli tolleks hetkeks juba nii kange, et shellist kohe kuidagi üksinda läbi tõmmata ei andnud. nii siis oligi situatsioon, et mina julgestasin eesronijat ning aegajalt aitasin kõrvalolijal kanget köit läbi shelli meelitada, et allpool ronijal lõtk väga suureks ei läheks.
Igaljuhul läks pundiga ja sekeldustega nii palju aega, et teise visangu lõppu jõudis kaks liiget ja sealt laskumine toimus pimeduskatte all.
Laskumise organiseerimise ajal aga parkis all meie auto juurde mingi massin ja näitas meile rohelist tuld.
Et mismõttes rohelist tuld???
Seltskonnas liikus ringi kuuldus, et üks telefon oli enesealgatuslikult rahvusvahelist hädaabinumbrit valinud ning nüüd tuldi meid päästma. No aga ega me end segada ei lasknud tulime vaikselt omas tempos alla ning varsti said ka rohelisega vilgutajad aru, et meil pole häda kedagi ning panid ajama. Aegajalt sõitsid nad küll jälle mööda ja vilgutasid meile midagi, aga midagi muud ette ei võetud. Lamedama osa peal köied kotti, poole pealt räätsad koti külge ja edasi. Ühel võsasel lõigul jäi mul kassi kihv juurika taha kinni, tegin paar uperpalli ja olin lopsti selili. Püsti tõustes selgus tõsiasi, et kahest käes olnud kirkast on alles vaid üks ning vaata kuhu tahad, puuduvat silma ei hakka. Ei lume all, ei lume peal, ei kivi ees ei taga. Isegi puu otsa ei olnud kirkateravik kinni jäänud. Kraapisime siis lähiümbruse tulutult läbi ja panime sellega paika järgmise päeva plaani.
Tagasi auto juurde jõudes oli sinna juurde nagu nõiaväel ilmunud suur plakat kirjaga "Military exercises". Hmm, ilmselt siis ei olnudki hädaabikõnet ja arvati, et keegi lihtsalt hiilib vaikselt pealampide valgel keset jääseina ja kavatseb varsti peastaapi rünnata...