Spanstinden 1457m

Eelmisel päeval tegime nati ümbruse skauti ja valisime välja oma putka taga asuva mäetipu. Juhtumisi tundus see olevat ka lähema ümbruse kõrgeim tipp ning meie majakese poolelt vaadatuna lihtsalt ligipääsetav. Hommikul minema hakates lasi esiastuja lendu geniaalse arvamuse, et ega neid räätsasid vist ikka vaja pole ja nii me alguses põlvini, hiljem reieni ja siis juba hargivaheni ning vööni lumes sumpasime. Edasiliikumine oli niivõrd aeglane, et saatsime kaks kõige vabatahtlikumat uuesti alla putka juurde, et need meile kõigile ja kirssidega tooks. Ehk siis "Räätsad siia ja kähku!" Ülejäänud selskond lõbustas end lumes aeglaselt edasi vinnamise ja põhja otsimisega. Labidat polnud, aga kirkaga sai pikapeale põhja kätte. Mõõtmistulemused näitasid tolles kohas lumiseid kaenlaaluseid.

Kui räätsad jalas, saime uuesti liikuma ja nüüd oli edasijõudmine tunduvalt reaalsem. Jalg vajus küll pea põlvini sisse, aga mitte rohkem. Järsematel nõlvadel ei saanud käia, aga sinkavonka teed otsides jõudsime vaikselt sügava lume kohalt üle. Kõrgemal, kus kallak läks järsemaks ja lund jäi vähemaks vahetasime kassid jalga ning astusime edasi. Üritasime vältida lumiseid kuluaare ning liikuda rohututte ja kivihunnikuid mööda, et ei peaks nii palju lumes sumpama. Viimases lõpus läks juba väheke laugemaks ning lumisemaks, kus oli jällegi hea räätsaga käia. Peale minu ei viitsinud aga keegi vahetada.Tipus oli kivihunnik tipuraamatuga ning kena vaade nelja ilmakaarde. Mõned pildid, kuum kissell ning allaminek. Pool seltskonnast süvendas tõusujälgi, aga teine seikluslikum pool pani otse lumenõlvadest. Paksu pehme lume tõttu jäid liulaskmised küll lühikeseks, aga mõned hüpekaga laskumised olid päris toredad ning ühest lõhest alla ronimine oli kah tore.
Päeva kontosse 1100m tõusu ja langust ning hakkama saime ümmarguselt 8 tunniga.