Ruskea virta WI4

Peale autos veedetud ööd on alati tore, kui saab külmas lumes leiget putru süüa ja eelmisest päevast veel niisked riided selga ajada. See meeldis kõigile nii väga, et tegime seda laupäeva hommikul kell 8 Korouoma kanjoni parklas. Lisak muidugi toppisime kõiksugu rauakolu seljakotti ning suundusime oru põhja jääd otsima. Kes sealkandis talvel käinud, siis esimene asi, mis alla laagriplatsile jõudes silma hakkab on läheduses kõrguv pruun jääkosk. Soomlaste praktilist meelt silmas pidades on selle lõkke äärest nautimiseks metsa isegi vastavasuunaline siht sisse raiutud. Tollel moodustisel olen ka varem roninud ning mälestustes oli ta kõrge ja püstine aga see-eest väga kehva jääkvaliteediga.
Mälu ei petnud ning eks ta oli ka seekord umbes samasugune, kuigi mitte ehk nii püstine ja kõrge, aga jää oli endiselt vägagi õhuline ja puurivaenulik. Lisaks oli keegi üleval kraani lahti unustanud ning vett ladistas hoolimata korralikest miinuskraadidest ohtralt.

valisin ülesminekuks võimalikult kuiva liini, kuid pealpool esimest nukki tuli nii või teisiti ka vesist jääd toksida. Esimene ots oli siis vertikaalse lähedane 30m lõik ning jää nagu mainisin küllaltki purikaline. Jalgadele sai seetõttu küll paremad toetuskohad, kuid julgestuseks puurile koha leidmine oli raskendatud. Järsul lõigul sai neid muidugi ikka omajagu pandud. Kui arvestada, et mul oli peale järsku juppi alles vaid 3-4 puuri ning plaan oli ikkagi üles välja jõuda, saigi pikad puurivahed tehtud nig üksvahe oli tunne, et "siit libisedes tuleks peaagu kogu järsk osa uuesti ronida." Sain sellest tundes aga võitu ning mõningaid järsemaid kohti puuriga turvates sain üles välja. Puuni jõudes oli 60 meetrine köis täies pikkuses seinal ning baas oli täiesti õigel kohal.

Tegime nii, et julgestamine toimus ülevalt ning igaüks sai peale üles jõudmist järgmist julgestada ning eelmine sai rahulikult alla laskuda. Nii ei hakanud kellelgi külm ning ringlus toimis.
Et poleks asjatu ka teist korda ronida sai pulli pärast stopper käivitatud ning üllatavalt tulid ronimise ajad vägagi erinevad. Teisel ringil, kui tegin küll kiiresti, aga valisin puutumatu raja tuli aeg 10 min. Järgmisel korral aga valisin juba toksitud ja lihtsaima trajektoori ning jõudsin selle 60m WI4'ja ronida ajaga 4:25. Vot see on üks õige kiirusronimise trass, kus kiirus ja vastupidavus on omavahel tasakaalus. Kahju ainult, et meie kodumaal sellist pleissi pole.

Viimase laskumise ajaks oli üks köitest end totaalselt pulgaks tõmmanud ning laskudes lendas pidevalt jääpuru.
Ja polnudki muud, kui auto juurde marssida, kompsud pagassi, väike söök ja kodu poole vurama. Järgmine päev samal ajal sai juba kodus laua taga söödud ning sauna alla puid visatud. Ei olnud see reis just kõige produktiivsem, aga tänu sellele ma nüüd vähemalt tean, kuhu järgmisel korral peaks suunduma.