Praeguseks on põhijuga jäme ja üles välja, aga sellele lisaks on jää ka kevadiselt pehme ning ronimine lausa käkitegu.
Parempoolne püstisem purikas on endiselt püsti, kuid on ülevalt otsast väheke lihtsamaks muutunud. Ja otseloomulikult aitab kõvasti ronimisele kaasa see, et kirkat lüües jääb see kinni, mitte ei eralda seinast suuri ja pragulisi lahmakaid.
Esimese liigutusena sai ronitud parempoolset purikat ning üllatuseks olin varsti üleval väljas.
Teise liigutusena sai põhijuga puuritud ning hoolimata sellest, et jää oli kohati väga kihiline ja puuri ei söönud, oli minek lihtne ning üles saamisega probleeme ei tekkinud.
Hiljem siis veel mõlemat purikat nii ja naapidi. kiirelt ja aeglaselt, ühtede ja teiste kirkadega. Jäi vist nii, et parimad ajad keskelt (25m) 56 sek ja parempoolne (20m) 1:26. Üldiselt kui teha kiiruse peale kaks korda järjest, siis teine kord on kiirem. Põhjust tasub otsida ronimise tehnikast, mitte musklist. Kiiruse peale ronimisel tuleb eriti teravalt esile, kuidas oma jalgu ja käsi seinal paned ja liigutad. Kas kulutad liigselt aega ja energiat või mitte.
Igal juhul tasus päev sellele kulutada ja kui seda aega nii napilt poleks ja talv kauem kestaks läheks veelgi. Kui praegune ilm kestab, siis parempoolne purikas tuleb tõenäoliselt ülemise otsaga varsti seinast lahti. Keskel jätkub rõõmu ehk nati kauemaks, sest jäätorn on ikka kaunis massiivne.
Ahjaa, üldine arvamus oli, et üle WI3 sellele keskmisele ikka anda ei saa. Puudub teisel ju ainumaski (peaaegu)vertikaalne jupp. Samuti sai kõik puurid keeratud ilusti jalgadel seistes.
Kõrval asuv purikas aga ootab alles altjulgestuses vallutust. Raskus peaks sinna WI5 juurde jääma.
Minul vähemalt seekord veel julgust ei olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar