Olin jahil

Ilus ilm ja paks lumi. See lausa kutsub räätsad pagassist välja võtma ning loodust nautima. Kõmpisin ajaviiteks natuke Harku karjääri taga kõnnumaal. Lumel on kõige peal 10cm puuder, siis on 5cm koorik ja siis on põhjatu külm ja kristalliline kohev lumi. Ilma räätsata astusin prooviks esimesed 10m, siis sain mõttetusest aru ja hüppasin sadulasse. Et siis panin räätsad alla. Edasine oli juba mõnus. Kuigi see tugevam lumeplaat andis mõnel korral järgi ja isegi räätsaga vajus jalg üle põlve sisse, siis enamuses ajast sai käia normaalselt. Talla all olevad kihvad pidasid isegi nii palju, et 45 kraadisest nõlvast andis ilma erilise libisemiseta üles vantsida. Üles läksin lõuna poolsest küljest, kus lumi pehmem ja seega libises rohkem. Alla aga tulin põhjapoolsest küljest, kus tegu tugeva firniga. Seal pold muud, kui astud kihvade toel alla. ainult et selg ees peab liikuma.Tagasiteel hakkas üks hetk silma lumes vaevaliselt liikuv kits ning otsustasin võimalust ära kasutada. Mina kui "kergelt lumel hõljuv haldjas" panin kiirtempoga elajale järgi ning sain ta vähe aja pärast kätte. Arutasime seal nati ilmaasju ning muu hulgas tegin ka suhteliselt lähedalt mõned klõpsud. Jule keeruline on looma pildile saada, kui teine on end nii võssa peitnud ja väikseks teinud. Igaljuhul kartis teine kohutavalt ja seega ma talle täitsa külje alla ei pugenud, kuid ikkagi on see siiani kõige väiksem vahemaa minu ja vabas looduses kitse vahel.

Seda elukat, kes sinna lume alla on sukeldunud(või sealt väljunud) ma ei näinud, kuid jälgede järgi peaks tal ilmatu pikad kõrvad olema. Käik igaljuhul oli küll pikk, sest teist otsa kuskil läheduses silma ei hakanud.