Minu esimene tõsine merelaine

Käisin, nägin ja jäin püsti võib öelda osalemise kohta Kaberneeme süstamaratonil. Selle võistluse kohta on nüüd igas uudistekanalis seoses traagiliste sündmustega mitmekülgset infot, kuid kõik pole mitte selline nagu paistab. Lõpptulemus kolme uppunu näol on aga vägagi traagiline ning selle valguses oleks pidanud midagi teistmoodi korraldatud olema. Oleks on aga oleks ning juhtunut see ei muuda. Küll aga on meil võimalus sellest kõigest tuleviku tarbeks midagi kõrva taha panna ning tulevikus ehk teistmoodi käituda. Aga nüüd siis minu nägemus trassist, oludest ja läbielamistest.

Enne starti oli tuul. Päris tugev, kuid mütsi peast ei puhunud ning merele vaadates oli näha vaid laiska loksumist. Mina oma tarkusest arvasin, et kuna on maatuul, siis selle tõttu on laine väiksem ning seega ka turvalisem. Esimene ots oli sisseharjumiseks, kuid poolel teel Rohusi nukani hakkas laine kasvama ning süsta saba nügima. Korraks sai küll kiiluga natike proovitud, aga parema manööverdamise nimel tõmbasin selle varsti sisse tagasi. Minu õnneks oli lainete kasv suhteliselt sujuv ning nii sain aegamööda harjuda laine ja süsta käitumisega ning õppida alust õiges suunas hoidma. Jäin selle tõttu küll liidrigrupist maha, kuid see pole üldsegi oluline.

Mõttes oli vaid see, et jälgida lainete liikumist ja püsida enamvähem kaasvõistlejate läheduses. Minu jaoks kõige ohtlikumana tundunud lõik oligi Rohusi tipust Pedassaare poini ja peale seda natukene maad külglaines sõitmine. Kuigi räägitakse siin kolme ja neljameetritest lainetest, siis mina ei julgeks üle poolteise meetri pakkuda. Aegajalt oli küll kahe laine vahel sügavam auk, aga siiski mitte nii kõrge, kui põrandal istudes kontori lagi (umb. 3m).

Peab nentima, et kahel korral sattus aer pahasti vette ja samal ajal oli süst lainesihis ning lainehari tegi sahmaka. Päästis mind aeru haarde ja asendi "vabastamine" ning kehaga tasakaalu otsimine. Esimene oli suht alguses, Rohusi juures ning teine natukene peale Andineeme poole keeramist. Sealt edasi oli muidugi ka pealetulevat lainet juba näha, mis andis võimaluse end vastavalt lainele kallutada ja hoida. Võtsin ka tempot ja liigutusi rahulikumaks ning jälgisin aga alatasa lainet. See oli edu võtmeks, sest nüüd õnnestus end hoida nii kursil kui õiges asendis. Hiljem muidugi selgus, et see erkoranz asi, mille peale ma suunda hoidsin ei olnud mitte poi, vaid kaater ning tegelik sihtkoht oli tublisti teises suunas. Aga nagu hiljem kuulda, siis oli teisigi, kes sama tünga osaliseks said. Üldse silmasin ma trassil ainult kahte poid (kollasega kaardil).

Andineeme randa jõudsin tervelt ja rahulikuna. Isegi kokpiti krae pragude vahelt läbitunginud vee hulk ei olnud veel nii suur, et oleks pidanud tühjendustööd ette võtma. Süstadega lainetemurrus nikerdajaid oli hulgim ning minema sain sealt enamvähem üheaegselt koos paari kahese ja kolme-nelja ühesega. Kuigi olin otsustanud tagasi aerutada kalda äärest sai esimene hetk sarnaselt teistele suund võetud Pedassaare tipu peale. See oli kõigepealt tarvilik murdlaintest välja pääsemiseks. Hiljem kui lainete suund juba tuule suunaga ühtis sai nina rohkem ranna pole keeratud. Niimoodi seal nühkides oli vahepeal tunne, et sikuta mis sikutad, edasi ei liigu. Sama palju kui jõuad edasi aerutada lükkab tuul ja laine sind jälle tagasi. Kõik see sundis veelgi rohkem kalda poole hoidma, kus tuulel ja lainel vähem rammu.

Siin rannale lähemal oli laine madalam vaid aegajalt sügavamaid auke tekitades, kuid üle pea polnud kordagi. Küll aga valmistas tuska tuul, mis oli niivõrd tugev, et üritas aeru vasaku laba peale puhudes tasakaalust tasakaalutust teha. Õnneks oli see puhanguti ning neil hetkedel tuli lihtsalt madalamat profiili hoida ning kehaga kergelt vasakule naalduda. Salmistu sadama juurde jõudes oli üks ühestest eest kadunud, üks kõrval ning ülejäänud kuhugi tahapoole jäänud. Väga ei julgenud keerutada ja nii ma päristäpselt ei teadnudki, kes või kus mu selja taga on.

Haapse nuki juures oli minu ees üks kahene ning taga pidi olema üks ühene ja üks kahene süst.Laine väga hull ei tundunud ning lõpp-punkti majad paistsid siinsamas läheduses olevat. Päris kalda äärde ei hoidnud vaid suundusin kergelt fnishi punktist sisemaa poole (vasakule).
Kuskil poolel maal nukist sadamani tekkis suht tihe ja nati kõrgem ja teravam külje pealt tulev lainetus ning tuul oli selle koha peal pidevam ning tugevam. Tuul ja laine kandis küll pidevalt kursilt paremale mere poole, kuid niikuinii pidi süsta nina alatasa vasakule poole rohkem lainega risti olevaks korrigeerima. Kokkuvõttes sai parem käsi tuntavalt rohkem koormust kuid suund püsis enamvähem õige.

Siinkohal oleks ehk paslik märkida, et iga laine ei ole kõrge ning sama laine pole igal pool ühekõrgune. Kolm tõmmet ette vaadates ja mõeldes oli võimalik kõrgemad laineharjad vahele jätta. Piisas vaid mõnes kohas kiiremast ja teises kohas aeglasemast tõmbest, et laine eest või tagant mööduks. Kui ma sellele mustrile pihta sain muutus olemine kraadi võrra julgemaks. Alles viimasel kahesajal meetril taganes lainetus, kuid tuul oli endiselt vastikult nügiv. Rannale lähenedes lisandus sellele veel ka silmi torkiv liiv. Vähemalt miski, mis merel ol parem, kui kalda lähedal.

Aeg 21 km läbimisele 3:19


Arusaamine, et midagi on pahasti ja et seal kauguses tiirutav kopter on seotud võistlejate otsinguga jõudis minuni alles tunni möödudes ning sealt edasine oli juba ootamine ja lootmine.

Sõidu ajal hakkasin seal omaette lainetel hulpides mingi hetk tõsisemalt juurdlema selle üle, et mis on minu edasised käigud, kui peaks juhtuma kõige hullem ja ma ümber käin.

Esiteks loomulikult pean proovima eskimot, aga võib juhtuda, et paanikas ja oludest sõltuvalt ei suuda seda alustadagi või ei tule asjast midagi välja. Arvestades seda, et ma pole just usin keeraja, on ebaõnnestumise tõenäosus 80%

Siis peab tegema väljumise ja süsta õigeks keerama.

Oma aerupadja asemikku täitvad klotsid olin maha unustanud ning ainuke asi mis pähe turgatas oli joogikoti tühjendamine ning õhku täis puhumine. Selle kestal nimelt on üks lukuga pilu, kust saab ehk aeru otsa sisse torgata ja padjana kasutada. Ehk siis oma olemuselt meenutabki aerupatja.

Ja siis loomulikult kaelas rippuva telefoni teel kohe abi kutsuda. Number oli olemas ja ka kirjeldus kuidas oma asukohta määrata oli peas enamvähem valmis mõeldud.

Nüüd hiljem arvestades veetemperatuuri ja lainet arvan, et kõige selle jaoks ei oleks võibolla aega ja jaksu jagunud. Seega hädaabikõne esimesena ning muu peale seda.

Samuti olen endamisi juurelnud selle üle, et mida oleks saanud teistmoodi teha (arvestades infot ja olusid mis tol hetkel olid) ning leidsin kaks asja.

- tagasiteel oleks pidanud kogu aeg hoidma rohkem kalda varju.

- Suure lainetuse avastades oleks pidanud leidma paarilise, kellega kokkuleppeliselt koos edasi sõita ja vajadusel vastastikku abi anda.
Rohkemat ei tule pähe.
Korralduse poole pealt pole mina mingi ütleja, aga see siin kõlab vägagi loogiliselt.

Ja järgmine kord, kui vee peale lähen harjutan iseseisvalt süsta ronimist.