xDream Tamsalus

Võistlus algas eraldi tulip jooksuga, mille teise käänakuga oleks ma peaaegu valesti pannud. Nool näitas natuke rohkem paremale, kui mina esimese raksuga suundusin. Sellegipoolest sain kiirelt õigele rajale, punkti kätte ning kokkusaamispunktis ei olnud viimane. Kolmandat oodates viskasin kerge pilgu ees ootavatele etappidele, aga väga ei jõudnud süveneda. Millegipärast öeldi meile vahetusala poole joostes number 6, mis tundus ebamääraselt vale olema.

Rulli tegime rullidega ja sõitsime natuke ringi ehk valisime parema teekattega tänavaid. Suurt see ei mõjutanud, sest rulli lõpu punkt on meil kaheksanda ajaga. Küll aga jõudsid meile järgi ja möödusid siis eraldijooksus C valikus vigu teinud tugevad tiimid ning koos jalanõude vahetuse ja rahulikult tehtud rattalõiguga Porkuni järve äärde suurenes meie kohanumber reaalsele positsioonile lähemale.

Esimese hooga pidi kaardile kandma saarte ja järve piirjooned, millega ma vist tagantjärgi targana enamvähem normaalselt hakkama sain ning seejärel juba kanuuga veele ja punkte jahtima.

Paar esimest tulid kiirelt vastu, vaja vaid kergelt mõlaga vett silitada. 14 käisime kanuuga aga 14-15-16 sain joosta. Ajastus oli täpne, sest lisaülesandele jõudsime koos.

Õllekastidest torni ehitamise lisalesande juurde jõudes olime väge täis ning tegime kribinal-krõbinal torni ära. Kui aga olime juba kenasti kanuusse tagasi istunud, hakkas silma järve ääres ilutsev punkt ning seetõttu pidime veelkord kaldast üles ronima ning uuesti torni ehitama. Vahelduse mõttes panime seekord kastid tagurpidi, et oleks mugavam üles ronida. See teine katse oli kindlasti üks kiiremaid aegu, mida kahjuks pole hetkel protokollist näha.

19 punkt oli see, mis mitmel korral mööda sõites näha oli, aga ta paistis olevat kuidagi vales kohas. ja nii arvasin, et see äkki hoopis mingi B raja jaam. Minu kaardi järgi õÕiges kohas aga punkti polnud ja nii vaatasingi, kuhu teised on oma rajad sisse tallanud. Üllatuslikult viiski see elevandirada läbi võsa eelpoolmainitud punktini.
järgmine samal saarel asuv punkt aga oli "paha". Või õigemini olin mina loll, sest olin maakitsuse oma kaardile liiga jämeda ja pikana joonistanud ning seetõttu kaapisin liiga varakult saarele. Kuigi ma siinkohal kasutan sõna saar, siis tegelikul toli mul jalge alla kari ujuvaid pokusid. Nii ma seal siis ringi tiirutasin aegajalt tühimikku kukkudes ning aegajalt lihtsalt vajuva jalgealuse tõttu külili vajudes. Kohtades, kus jalad põhja ei leidnud proovisin ujuda, aga ka see oli räige oksa ja juurikarisu tõttu raskendatud. Tiirutasin seal aga seetõttu, et "saare" sisemuses oli minig sarnane moodustis, mis mulle kaardilt vastu vaatas. Ainult punkti ei olnud. Kui ma lõpuks pikalt ja pidevalt saare tipu poole olin sumbanud hakkas kostuma hõikeid ja vilksatama kaasvõistlejate ürpe. Nüüd polnud ujuva puu külge kinnitatud punkti võtmine enam mingi kunst.

Edasi veel tavaline mõlamine ning oligi seekordne vesine osa läbi. Edasi sai paar lihtsat punktivahet rattaga ning jõudsimegi järjekordse jalgsietapi algusse. Ainult et seekord oli keegi unustanud kaardile kanda teed ja rajad ja metsad ja lagendikud. Vaid kõrgusjoonte ja soolapikeste järgi liikudes pole ma oma asukohas alati just kuigi kindel. Seega oleks pidanud alustama punktist 60, kus kaardi järgi pidi spikker olema. Õnnetuseks aga läksid enne meid just paar endas kindlate nägudega tiimi ning nede järel enamvähem kaarti vaadates sammusime otsejoones 63 poole. Mingi hetk muidugi selgus, et nad polnud midagi eneses nii kindlad ning järgnes suht sihitu aukude kammimine. Ja otseloomulikult samal ajal, kui meie kammisime said teised aru mis värk on ja tõmbasid ilma meile ütlemata leebet. Noh meil läks vähe aega, enne kui lõpuks oma asukohast parema pildi kujundasime ning suuna punkti õige asukoha poole sättisime.

61 oli mäest paremal, vaja ainult õigel kaugusel alla suunduda ning ka 59 tuli enamvähem, kuna seal oli hästi ära tuntav seljandik, mis õigesse kohta juhatas. Väljusime punktist sama seljandikku mööda plaaniga õigest nurgast suunaga 56 peale võtta. Nii me seal siis liikusime mööda künka külge, kuni ükshetk sattusime kenakese loha peale, mis meid kenasti punktini viis. Peale piiksutamist sattusin aga punkti numbrit vaatama ning millegipärast polnud see 56 vaid seesama 59, kust nati aega tagasi tulnud olime. No nüüd polnud küll enam mingit probleemi, sest eelneva korraga võrreldes vastassuunda liikudes sai ilusti mööda jälge 56 juurde. Ka järgmine 55 tuli vastu lihtsalt, sest nii suure mäe kõrval olevast suht paraja suurusega august on raske mööda kõndida, kui enamvähemgi õige koha peal ollakse. Tõenäoliselt oleks ka 57 samamoodi vastu tulnud, kui ma oleks hoolikamalt kaarti jälginud ning õigesse orgu laskunud. Selle asemel aga suundusime meie naaberauku, kus polnud sood ega punkti. Kui me lõpuks aru saime, mis viga meid varitsenud oli ja üle seljandiku õigesse auku jõudsime, oli kell juba armutult tükk aega omasoodu edasi tiksunud.

Edasi oli mõte võtta see keskmine 58. Sinnapoole astudes aga oli nina ees päris hea rada ning üks hetk selgus, et siit on palju lihtsam minna hoopis punkti 60. Ja ega hea oligi, sest nüüd lõpuks nägime ära selle spikri ning sealt mööda teed 58 ja tagasi minek oli juba vormistamise küsimus. Vahetusala lähedalt veel viimane punkt mööda sissetallatud rada ning oligi see võsas ragistamise etapp läbi. Edasi tuli juba tulipiga ratas.

Nüüd paar hingetõmmet ja hakkasime kaarti ja legendi võrdlema. Vaja oli leida vaid üks vahepealne punkt ning siis saaks otse kaardi järgi sõita. Millegipärast aga ei õnnestunud meil kuidagi kaarti ja legendi kokku viia (isegi praegu laua taga istudes ei tule välja) ning hakkasime legendi järgi sõitma. Oli pori ja liiva, oksi ja muda, aga lõpuks jõudsime söödasõimeni, kus sai kõrvu paitava piiksu teha.
Siit edasi sai juba kaardi järgi ning mina küll ei näinud kedagi, kes oleks legendi järgi edasi sõitnud. Kuigi see tiim, kes meiega koos sõitis ei omanud kuni järgmise vahetusalani aimu, kus me oleme või mis me teeme.

Peale rattarallit tuli väikene lisaülesanne puuliikide määramisekohta. Kask ja kuusk olid meil nii ühesugused valged, et vahetasime need omavahel ära, ülejäänud täppi. Peale kahe trahviringi jooksmist koukisime kaardi välja ning üritasime künklikul raiesmikul kuidagi etteantud joont mööda liikuda. Kohe esimesest nukast pööras meie ees liikuv tiim valesti, aga ma õnneks vaatasin kompassi ning läksime nati õigemasse suunda. Kuidagimoodi künkaid ja lohkusid jälgides üritasin enamvähem pildis püsida, kuid ma pole siiani päris kindel, mis trajektoori pidi me selle esimese punktini jõudsime. Läks aga nii hästi, et saime täpselt oma esimesele punktile pihta ning sealt edasi oli juba lihtsam. Joone tagumises otsas oli segadust vähem, sest valikuvariante lohade näol vähem, kuid tagasi raiesmikule jõudes ning viimast punkti otsides oli väike eksimise noot jälle tekkimas. Hoolikalt kive ja tipukesi ja lohke vaadates sattusin aga kuidagi eksiteele ning siit päästis vaid kuskilt kõrgemalt künkalt nähtud loha üles otsimine. Viimane punkt käes, kiirelt ratastele ja kiirelt Tamsalu poole tagasi.

Juba hommikul stardi poole sõites hakaksid paremal käel silma kõrged hooned, kuhu nüüd suundusimegi. Mina kui lambiomanik sain rakmed jalga ja kiivri pähe ning sibasin mõõdetud sammul mööda treppi hoone kõrgeimale korrusele. Oi nei treppe oli palju. Üleval oli põrandas augud, kust pidi siis lambivalgel alla laskuma. Ühes sellisest suundusin minagi pimedusse. Keset seda pikka laskumist rippus ka üks punkt, mille võtmine raskusi ei valmistanud.

Nüüd jäi enne finishit vaid üks punkt, mille kõrval legendis ilutses kirjeldus TÄHELEPANUÜLESANNE. Kus siis pidi esmase hajutuse rajal olnud Nike ACG lipu juures olnud punkti ära märkima. Selle otsimist alustasime tunneli juurest, sealt edasi jõudsime salomoni lippude juurde, siis käisime Running lipu juures mispeale arvasin teadvat, kust õiget lippu leida(noh kolmas rajavariant). Üllatusena aga vaatas sealt vastu hoopis rootsipanga lipp. Sellepeale ei osanudki kohe muud teha, kui valisime kolmest kõige tõenäolisema ning märkisime punase Running lipu juures punkti. Kõige selle peale kulus meil meeletud ajad ning 6 kohta.

Metsast välja saime ei rohkem ega vähem, kui 7 tunni ja 6 minutiga, mis andis meile 41-se koha. Väikene edasiminek eelmise etapiga võrreldes, aga tühja õhku on sees veel küll ja küll. Tõsisemad eksimused punktides 16 - 2min, 20 - 7min, 48 - 20min. Reljeefikaardi peal oleks saanud suuremaid vigu vältides võita 20-25 minutit ning rattaralli esimese otsa läbipuremisega veel 10.