20m kaugusel oligi esimene proovikivi. Või tegelt oli seal ikagi puurisu, millest saagide ja oksakääridega pidi endid läbi närima. Plaan oli tekitada igale poole nii lai avaus, et kõige laiem paat ehk siis minu oma läbi mahub. Kui esimene tõke läbitud, ootas sealsamas kohe järgmine ja järgmine ja järgmine ja ....Üritust planeerides olid eesmärgid suured ning trass ka vastavalt sellele pikaks venitatud.
Tegelikkuses aga oli tempo madal ning tõkete lammutamiseks läks hoopis rohkem aega ja vaeva, kui võiks arvata. Nii siis juhtuski, et piknikku ei pidanud me mitte Tuhala luhal, vaid siinsamas algusest mõne jõekääru kaugusel jõeniidul. Vorstid ja koogid aga maitsesid täpselt samamoodi hästi.Söök ja jooks tõi paadisõidu huvi ka kõigeväiksematele tagasi ning saigi natuke edasi murtud.
Ümmarguselt 5 tundi algusest saabusime sobivasse lõpetamise kohta. Olgugi, et 10 asemel oli läbitud vaid kaks kilomeetrit oli see siiski kõige risusem jõe lõik ning sinna läbipääsu tekitamine vähemalt minu jaoks suure tähtsusega. Võiks ju loota, et ka keegi teine seal sõidab ja tehtud tööst rõõmu tunda saab.
P.S. Kaks saagi kolme kummipaadi ja ühe süsta vahel jagamiseks oli ilmne alaarvestus. Kui kunagi peaks analoogset korrastustalgut organiseerima, siis saage peab olema rohkem ja kirvest pole vaja kaasa võtta.
* töötasu natuuras ja 130 kraadises kuumas õhus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar