Sulistamised parditiigis

Hiljutise tormilise süstamaratoni järgselt on ilm juttu täis. Ka muidu süstandusest kaunis kauged inimesed võtavad sõna ja arutavad ja soovitavad (peaasjalikult merest/lainest/tuulest eemale hoida).
Selles valguses sai siis üks õhtupoolik natuke enesepäästmise nippe proovitud. Kahjuks polnud tuult ollagi ja kõike tuli proovida siledal, kuid see-eest mudases tiigivees. Üllatusmomenti pakusid seal lainete asemel aga vetikad ja sogane keskkond.

Eelmisest keeramisest on väga palju aega möödas, mistõttu alustasin toe najal puusanõksu meeldetuletamisega. Seejärel tulid kerged aerutoed ning siis juba pea alaspidi. Ei tea, kas olin enda jaoks kõik hästi läbi mõelnud, või oli lihtsalt õnne, aga paat tuli tagasi püsti kergelt ning lihtsalt. Edust tiivustatuna sai veel mõned tiirud tehtud ning jäin oma sooritusega peaaegu et rahule.
Kõrvalt vaadates aga selgus, et mu keha on liiga risti (külje peal). Sai siis seda kah nati proovitud timmida, aga tulemus polnud vist kõige parem.

Et oleks vaheldust, siis vahepeal sai proovitud, mis asi see aerupadi on ja mis temaga teha saab. Uurisime ja selgus, et on selline kollane taskuga täispuhutav padi ja sellega saab edukalt üksinda paati tagasi ronida. Vähemalt sai seda teha siledal tiigiveel. Ahjaa, üksinda süsta tühjendamisega ümberkeeramist on ilma aerupadjata suht võimatu teha. Õigeks keerata saab ka muidugi niisama, aga siis on aluse tühjakspumpamine väheke pikem ettevõtmine.

Noh ja et veelgi rohkem erinevaid tehnikaid selge oleks, siis ka lihtne T-rescue harjutus. Väga lihtne, aga alguses võtab aega.

Märgsisenemine mul küll õnnestus, aga sellele järgnema pidanud eskimo pööre mitte. Aeru ei saa õiges asendis kätte (vaja nati tuunida) ja täis süstaga keeramine vajab paremat tehnikat. Aga küll seda saab veel lihvida ja egas ta tulemata jää.

Iga asja vahele mahtus tavaliselt ka paar eskimo pööret, mis pikapeale vaevalisemaks muutusid. Ei tea, kas süüdi väsimus või ülepüüdlikkus või miskit muud, aga mida aeg edasi, seda keerulisem oli tagasi püsti saada ning märgväljumised muutusid tihedamaks. Korra juhtus selline kahetsusväärne seik, et suutsin põlle aasa sissepoole pakkida ning peale kahte ebaõnnestunud pööramiskatset paadist eemaldumine esimese hooga ei õnnestunud. Koheselt meenus jutt paanikahoost tingitud vägeva puraka kohta, mille mõjul isegi nõrgemad isendid suudavad pool kokkpitti ja põlle puruks rebida, et aga paadist välja saada. Minul ilmselt siis polnud veel paanikat, sest jõuga mitu korda sikutades ja jalgadega tõugates minul see küll ei õnnestunud. Mõistus tuli pähe tagasi ja kraapisin sõrmedega sealt äärest selle põlle ikkagi irvakile ning sain ilusti paadist eemale. Peab aasale paar lisa nõelapistet tegema, mis seda põlle peale panemisel õigemas asendis hoiaksid.

Video pealt oma keeramisi vaadates arvan, et ebaõnnestumiste põhjuseks mitte puusanõksu taandumine, vaid ikkagi vale aeru asend, mis selliselt panduna piisavalt tuge ei anna ning veesügavusse ära kaob.

poolteist tundi vees sulistamist hakkas aga mõjuma võdinalihastele ning eks hakkas ka õhtu juba kätte jõudma. Harjutamist jäi seega ka järgmisteks kordadeks. Loodetavasti on siis ka tuult ning saab kõike ka reaalsemates oludes proovida.