Jäine neljapäev

Kui on saada, siis tuleb võtta. Selle moto järgi orgunnisin endale ilmateate järgi viimasel külmakraadidega päeval ühe tööst vaba päeva. Ja mis te mõtlete, et selle vaba päevaga siis tehakse? Ei, kodus pikalt põõnata ei ole mahti. Kõhtu punnis täis süüa ja rahulikult võtta kah mitte. Selle asemel tuleb kaasa haarata kotitäis rauda, köis ja head sõbrad ning suunduda jääd otsima.

Plaan oli grandioosne ja sisaldas vist kõiki jääliine Tallinna ümbruses. Reaalselt võttes oli lootus jõuda Väosse, Harkusse ja Türisallu. Kõigepealt jõudsime Väosse ning peale pikka munemist ja kõige varajasemat linnukest oodates oligi seina alla jõudes kell juba 9 läbi.
Kõigil käed jalad otsas ja tugevad/terved mehed ei hakanud me ülaköiele aega raiskama. Üks julgestamas ja kaks puuridega ronimas hakkasime seina idapoolsest otsast pihta ning tegime järjest linnukesi tehtud jääliinide taha.
Kui me aga põhiprojektini jõudsime, olid käed väsinud või sõrmed külmad (või mõlemat) ja nii ta siis jäigi natukene poolikuks. Aga ega ta tegemata jää. Talv on alles ees ja plaan see liin käesoleva talve jooksul kindlasti alistada.

Kui nüüd kokku lugeda,siis igaüks sai vist 3-4 puurimist ja mõned järelronimised. Paarituarvulise seltskonna ja hilise stardi kohta üpriski hea tulemus.

Päev polnud aga veel päris läbi ning võtsime vastu riskantse otsuse sõita Türisallu sealset olukorda piiluma. Aega oli küll napilt, aga hea õnne korral jõuaks isegi õigeks ajaks poisile trenni järgi.
Niisiis kui kohale jõudsime polnud keegi veel parkimisplatsi lumest lahti kaevanud. Seega jäi auto tee äärde.
Sumpamine läbi lume servani.
Vana tuttava kadaka lume alt välja kaevamine.
Poole seina peale laskumine.
Baasi tegemine
ja alla sõit.

Pilt mis avanes, ei meenutanud kuidagi jää puudumist. Pigem oli teda rohkem, kui eelmise hooaja lõpus. Kahjuks oli pime ja märg ja aega vähe, mistõttu väga ringi ei vahtinud. Tegime oma tõusud ära ja üles tagasi. Viimane lõpp on muideks lumega nati lihtsam, kui ilma, sest alumist otsa pole vaja ronida ja üleval on rohkem tuge. Vahele muidugi oleks tahtnud ühe frendi panna, aga see oli nagu ikka kotiga seljas mitte vööl.
Üleval tuli kadakas jälle lume alt välja kaevata, sest eelnev auk oli vahepeal juba lund täis tuisanud. Ilm igati päeva kohane.

Aga loo moraal on selles, et ära usu, mis küla peal räägitakse, jääolusid tuleb ikka ise vaatama minna.
Tsivilisatsiooni tagasi jõudsin 3 minutit enne poisi trenni lõppu. No on täpsus.