Muinasjutud Harku moodi.

Ilm oli plussis ja vihma tibas, aga sellest hoolimata oli väike seltskond Harku karjääri serval ning sättis ennast ronima. Kui köied valmis sätitud, jäi ka tibamine ära ja oli selline mõnus soe talveilm. Märg ainult. Päeva eesmärgiks oli üles otsida mõnusamad harku karjääri jääliinid ning need ära märgistada.
Alustada tuli algusest ehk sealt, kus kõige tihedamalt jääliine seinal. Üks suht nurgapealne seni altpoolt ronimata liin tundus olema esimeseks katseks just sobiv. Isegi paks lumekarniis ülemises otsas ei tundunud alt vaadates eriti hirmutav.

Jää osa oli "lihtne". Mõned puurid, hoolikas kirka ja jalatöö ning oledki serva juures väljas. Siis aga on ees tihkest lumest müür, mis kirkale tuge ei anna, aga mööda kah ei lase. Kuidagimoodi sai kirkaga lumest auk läbi raiutud ja ennast kuidagi sealt kitsast pilust üles karjääri servale vinnatud. vahepeal oli ainukeseks tugipunktiks lumelõhesse risti paigutatud kirkavars. Millegipärast tuli seal üleval rapsides meelde eelmise talve reis, mille käigus oli meil ühes kohas plaan endid lumekarniisist läbi kaevata. Nüüd tean, et see on võimalik, kuid mitte eriti lihtne.

Vahepeal niisama lõbu pärast üks juba enne ronitud liin ning siis üks diagonaaltraavers üle mitme-setme purika. Lõpus üks õhukese jää ja kivipudi ja lumega sisenurk, kuhu puuri ei saa panna.
siin oli abi riistapuust nimega "spectre". Olgem ausad, sellist asjandust olen juba mitu aastat mõelnud endale muretseda, kuid nüüd on kindel, et ka minu vööl PEAB edaspidi selline rauakolakas rippuma. Aitab üle saada kohtadest, kus muud julgestust pole. sobib pragudesse, külmunud maapinda ja isegi kirka aukudesse, kui korralikult paigaldada. Igatahes sai seinale uue liini "diagonaal põik" Arvestades aga lõhkamisfrondi lähedust pole selle eluag ilmselt eriti pikk. Seega kõik ronima kuni on veel võimalust.

Edasi võtsime suuna hoopis karjääri vastasseinale, kust paistis üks sisenurgas olev jää. Kohapeal selgus, et see pole just eriti pikk ja mitte eriti paks, kuid jää oli olemas ja ronida sai. Lühikesed puurid vööle ja minekut. Tulemus oli ilmselgelt liiga lihtne, sest puuri panemine ei väsitanud isegi mitte käsi. Samas oli ronimine kindlasti lihtsam ka sulailmast tingitud pehmest jääst. Iga kirkahoop läks sopsti jäässe ja püsis seal kindlalt. Jää asukohta arvestades võiks selle nimi olla Peidukas.

Õues oli aga veel valge ja kätes ramm alles. Suundusime Dünamiidi põik'i peale, kus minule jäi julgestaja ja järelronija roll. Vahel on huvitav ja hea ka altpoolt vaadata, kuidas teised ronivad. Igaljuhul kõik oli väga tore, aga midagi jäi veel kripeldama. Seetõttu laskusime uuesti alla eesmärgiga teha sealtsamast üks uus ja huvitav liin.

Ülaltjulgestuses on saanud seal varem igasugu moodi ronitud, kuid seekord võtsin puurid ja julguse ning valisin mitte kõige lihtsama variandi. Vasakpoolset purikat mööda üles ning siis diagonaalis paremale mööda väikseid jäätötsakaid lõpuni. kahe jää vaheline ala on puuridega julgestamatu, aga sinna surasin peale pikka pusimist ühe jääkonksu. Samas oleks võinud sealt ka lihtsalt üle ronida, sest kõrgust juba piisavalt ning kukkumise korral oleks küll suur pendel olnud, aga siiski vastu purikat, mitte vastu maad. Lõpp siis ühtib viimastel meetritel kõrval asuva rajaga. Sama jää on olemas olnud ka eelnevatel aastatel ning ilmselt tuleb ka järgnevatel seega: edaspidi võib sellest rääkida kui Vasakust paugust.

Kokkuvõtvalt oli igati tegus päev. Parasjagu puurimist ja päris mitmed uued liinid kaardile kantud. Kahju ainult, et pikkused nii väiksed on.