Kanuuga metsas

DC

Lõpuks ometi jõudis kätte see aasta, kus leidsin aega ja võimalust minna kevadise suurveega Soomaa luhtasid kaema. Lubatud ilusast ilmast polnud märkigi, aga see meid ei morjendadnud. Enamvähem vettpidavad riided selga, kapuuts pähe ning vihm peaaegu et ei häirinudki.

Kõigepealt Riisalt mööda põldu Karuskose poole viiva teeni, mööda seda metsavahi majani. sealt ripp(ujuv)silla juurde, tiir ingatsi matkarajal ning Teispool teed jõge ja põldu mööda tagasi. Eelnevalt olin ette kujutanud, et sõidame kanuudega täitsa metsas, aga see illusioon kustus kiirelt. Ümberringi oli mets küll üle ujutatud, kuid nii tihedas võsas poleks mõnusast sõidust midagi välja tulnud. Mõned korrad küll sai ka võsas ragistatud ning tagasitulles oli isegi mõte kahe jõe vahelist nurka lõigata, aga kaaspaatidele otsa vaadates jäi see katki. Selle asemel käisime söödasõimes heinu nuusutamas ning mingis taluõues kiikumas.

WC

Vett muidugi oli palju ning hea tahtmise korral annab seal tõesti igal pool sõita. Nii metsas kui põllul kui aias kui ka ilmselt toas.
Isegi peldikus oleks saanud paadiga ära käia, ainult et keegi oli juba vee peale lasknud ja paber oli märg.

Süstaga oleks seal muidugi kiiremini ja kaugemale jõudnud, aga metsavahel oleks keeruliseks läinud. Küll ma millalgi ka süstaga sinna jõuan, aga see saab ilmselt mingil järgneval aastal toimuma. Igaljuhul jäi kõlama soov sinna tulevikus tagasi minna ning korralikult linnulaulu ja veevulinat kuulata.